Eesti kaselehed ja briti sinerõikapallid/ Estonian Birch leaves and British Woad balls

Liis kirjutab pikemalt õpitoast siin ja Kata teeb sama oma blogis.
Kui vähegi võimalik, siis sõida Moostesse! Isegi siis, kui sind ei eruta eriti kaselehtedest saadav kaunis toon või sinerõikapallid (minu meeli erutavad küll, eriti need viimased).
Kohtumine sellise isiksusega, nagu Felicity Ford on täitsa omaette elamus! Igatahes mina olen jätkuvalt lummatud tema tegemistest ja temaga koos veedetud ajast, sest nii päikeselist, põnevat ja armastusväärset inimest ei kohta just iga päev.

Vaata ka Felicity  postitust, kus juttu taimedega värvimisest.

Ütlemata kahju on, et ei saa osaleda selles koolitusel, sest hulk toredat rahvast on just sel nädalavahetusel Jaani talu koolitusel osalemas.


Meie poolt palju tervitusi Felixile!

Liis is writing more about the workshop here and Kata is writing about it in her blog.  
If possible, go to Mooste! Even if the birch leaves and woad balls don't excite you (even though they thrill me, especially the latter). Meeting Felicity Ford was one-of-a-kind experience. At least I'm still fascinated by her activities and those few days that I spent with her because you don't meets such a joyful and interesting person every day.  

Also check out Felicity's last post about dyeing with natural dyes.

It's a pity that I cannot take part of it as a bunch of great people are gathering here in Jaani talu for the training.

Greetings to Felix!

Sukk ja Sokk. Müügis.

Kui esimese hooga tundus, et tänavuse aasta kitsetalledel on kasvamine suunatud ainult nende kõrvadesse, siis nüüd paistab, et kehad saavad ikka oma osa ka jõudsasti. Igatahes on need kaksikud poisid nüüd sealmaal, et paras kitsemammast võõrutada ning uude koju saata. Et vahet teha, olgu neil nimedeks näiteks Sukk ja Sokk. Sugupuu on kuttidel tõsiselt rahvusvaheline, ristandid mis ristandid.

Ema: 

Pille- Riin, pärit Vaike talust, Merike Bakhoffi kasvandik. Eesti kitse ja eesti-saane veresusega siku järglane.

Isa:

Rondo, pärit naabervabariigist Lätist, kasvatajaks Inga Cerbule. Rondo ema  Donova on läti ja nubiani kitse ristand. Rondo isa on puhtatõuline buuri sikk Buster Bassett. Buuri kitsede kohta saab lugeda lähemalt siin.

Niisiis voolab sikutallede soontes kokku eesti, läti, saane, nubiani ja buuri kitsede verd. Just kahe viimase järgi on nad saanud ka iseloomuliku välimuse- pikad kõrvad ja jõulisema kehaehituse.

Sikukesed sündisid 28. veebruaril 2012. 

Jaani talu kõikidelt kitsedelt/sikkudelt on võetud järjest kahel aastal CAE-  analüüsid ja kari on tunnistatud haigusevabaks.

Loovutame sikutalle 2 nädala pärast ja 100 euro eest!

Sokk on saanud isa poolt buuri kitsedele iseloomulikud märgised, pruunika näo ja valge kasuka, mis on lühikarvaline.

Sukk on üleni valge, samuti lühikarvaline .

Rondo

Heleda häälega

"Minu oma talitab nagu täis perenaine muistegi: niipea kui suu paotab, on sead kannul. Õige perenaise hääl on magusam kui teise mehe rukkis".

Sedasi mõistis Vargamäe Andres vastata oma riuklikule ja salamisi üleaedse perenaise ja tema "heleda jaale" järgi õhkavale naabrimehele. Tea, kas Soomemaalgi omad Pearud ja Andresed raamatulehtedel tõde ja õigust nõutavad, Krõõda moodi heleda häälega karjakutsujad on nad kenasti filmilindile võtnud küll.

Ja ega see praegugi teistmoodi ole kui omal ajal Tammsaare mail. Karja tuleb ikka kokku kutsuda. Jaani talus ka. Pikalt - pikalt vokaale ja rõhutatult konsonante! Heledal häälel muidugi.

Utiutiutiuti - määbää, ja kohale need lambukesed enamasti jooksevad. Kui ei tule, võtame karjakoerad appi.

SimoSamiSiiriSeppoSaara - borderikamp on kui üks mees kohe kohal, tavaliselt siis Magna poiss ka, kes muidu aeg-ajalt kõrvad lukku paneb.

TinnaTinnaTinna - peab natuke kauem ootama ja kannatust varuma, sest karjavalvekoeral on oma arusaam kohale tõttamise vajadusest ja kiirusest.

DonnaDonnaDonna - peab veelgi rohkem kannatust varuma, kuni muldvana valvekoer jõuab. Enamasti on tähelepanu teravam, kui enne on veidi hullatud noorte borderipoistega.

Kitsekitsekitse - reeglina jooksevad kitsed kohale kiiresti, uudishimu on lihtsalt nii suur.

Tiptiptiptip - kanad tulevad igast ilmakaarest, unustades naadilehed põõsaste all ja vihmaussid mullas. Kui juba kutsutakse, siis kindlasti ka midagi antakse. Tibukutse peale tulevad tavaliselt sama kiiresti kassid.

Kissukissukissu- hakkab üks madin ja kostavad potsatused, kui lakapealselt või rehealusest kassiparv alla lendab. Neid on meil üksjagu, arv on vahelduva suurusega. Mõnikord kolivad meie kassid naabrite juurde ja meile seab ennast sisse jälle mõne teise naabri kass, mõne viib rebane. Piisab ka, kui hüüda kaht põhiemandat - Miiat ja Juulit. Siis samuti kogu pere platsis.

Hanehanehane - see kutse justkui rohkem enda jaoks, haned lärmavad tegelikult iga kutsumise peale ühtemoodi. Neil on ju alati ütlemist.

Kuidas sina oma karja kutsud?

Seotud postitusi: Karjalaskepäev.

Karjatamispäev

Pühapäeval, 27. mail toimub Jaani talus Pärnumaal Lamba- ja Karjakoerte Eesti Tõuühingu eestvedamisel karjatamispäev.

Rohkem teavet leiad tõuühingu kodulehelt.

Jaani talu bordercollie Magna. Foto: Anne Soovik

Heimtali

Heimtali laadal käimine on saanud juba traditsiooniks. Igati mõnus ja lahe on seal muuseumi õuel alati, lahked laadakorraldajad ja tore käsitöörahvas müümas ning ostmas. Ja aina toredamaks läheb, kui lisanduvad sellised üritused.

"Käi ja koo 2012" ehk üleriigiline kõndivate kudujate võistlus 12. mail Heimtali laadal.

Klõpsi pildil, näed suuremalt

Vahva ettevõtmine, mille juures mulle meeldib vaat et veel kõige rohkem kuulutus vardakottide rentimisest :) Vardakotte on muidugi hästi tore ka ise teha, õpetuse leiab käsitööraamatust "Mõned nopped kihnu näputööst", Viljandi Kultuuriakadeemia 2005.

Kui peaksin kudumisvõistlusest osa võtma, siis mulle passiks kõige rohkem Vormsi neidude - naiste pildil oleva kõige parempoolse osaleja roll - lõngakera hoidmine.

Nii et jah, parem jään oma liistude ehk ketramise juurde. Seda me laadal seltsis ka teeme ja soovi korral näitame ning õpetame teistelegi.

Käi ja koo ja kõnni sisse Hea Villa Seltsi telki, sest eks ole ju nii, et kõige parem lõngakera vardakotti pistmiseks on ikka enda kedratud!

Pika otsimise peale leidsin ühe kihnu õpetuse järgi ammu aega tagasi õmmeldud vardakoti pildi. Tegin selle kingituseks heale sõbrale - tema on lisaks ketramisele ikka tubli kuduja ka :)

Lambategu

Mitte ainult inimlapsele ei meeldi kevadine pori, oma kirju kasuka sai veelgi kirjumaks selle kevade esimene lambatall, kel emaks eesti maalammas, isa on ahvenamaa jäär. Kõigil allpool olevatel piltidel on puhtatõulised ahvenamaa lamba tallekesed.

Seitse ühe hoobiga. Sellise pealkirja oleksin pannud eilsele keskpäevasele postitusele, juhul kui mul oleks olnud mahti siia kirjutama tulla. Olin hoopiski laudas ja vaatasin, kuidas üks lammas alustas ja teised jätkasid, kuni järjest, vaevalt tunnikese jooksul sündisid seitse tallekest. Päev oli aga alles noor ja ahelpoegimine jätkus - kokku sündis eile 12 talle. See on ka läbi aegade ühe päeva rekord meie lambapidamises. Uh!

Et sündimine ja poegimine on niivõrd loomulik ja looduse poolt täiesti täiuslikuks lihvitud tegevus, siis jäi minul vaid kõrvalvaataja roll ja pealtvaatamise rõõm. Ainult pea käis õhtu lõpuks veidi sellest virr-varrist ringi, sest terve laut sai korraga määgivaid uttesid ja nended tallekesi täis - vastpoeginute hääled äratasid kõvad ematunded üles ka juba varasemalt poeginud uttedel ning neile vastas häälekas, erinevas vanuseastmes mudilaskoor.

Igatahes on see tore ja natuke ka väsitav aeg nüüd läbi, jäänud veel üks poegija.

Vaadates tallede hulka, on päris hea meel, et sügisel sai paaritatud vaid alla veerandi meie põhikarja uttedest.

Seltskond tuli taas kirju-mirju, ahvenamaa lambatalled oma erivärvilistes kasukates. Sekka ka natuke ristandtallesid, kel äratuntavalt mõlema vanema poolset tegu ja nägu.

Kitsetegu

Hea sõbra Merikese poolt külakostiks toodud kitsejuust maitses nii hästi, et ootan nüüd päris kannatamatult aega, mil jälle ise saan juustu tegema hakata. Niikauaks pakuvad aga lusti ja silmarõõmu meie uued kitselapsed.

Tallede kasukavärv on võrdlemisi klassikaline - must ja valge, kuid kõrvamoes tundub sel kevadel küll kõik lubatud olevat.