Vanad Oskused

Elu võimalikkusest maal

2012-01-31T16:51:00.008+02:00

"Lambad on meie elu väga palju muutnud ja mõjutanud. Tänu neile avastasime enda jaoks borderkollid ja maremma-abruzzi tõugu koerad. Lambad on meid kokku viinud paljude toredate lambakasvatajate ja käsitöölistega. See on väärtus, milleni me linnas elades poleks kunagi jõudnud."

Ja nii ongi :)

Maaelu viis kokku ka väga toredate inimestega ajakirjast "Maakodu", kes meie tegemised jutu sisse ja pildi peale panid. Pikemalt ajakirja veebruarikuu väljaandes.
Jutu kirjutas Kristel Kirss, pildid tegi Sven Arbet.

Tüdruku jalad on pikad-pikad, aga pardike on väike.

Tulime maale...ja võtsime lambad

Ainult pildid

2012-01-23T14:55:00.003+02:00

Kui tervet ei jõua, tee pool....

Poolikuid asju on mul oi kui palju, nüüd lisandus veel. Aga vähemasti pilte sain koerte päevikusse natuke pandud ja lisan juurde. Ehk jõuan täna kogu meie koerapesa albumisse.
Ja edasi siis juba juttu ka- töötavatest karjakoertest ja nende koolitamisest Jaani talus.

Ketrama koerakarva Tartusse

2012-01-21T15:04:00.022+02:00

Koerakarvalõngast valmistatud kudum on armas, soe, pehme ja sõbralik - täpselt selline, nagu Su enda neljajalgne lemmik.

Hea koerakarva omanik! Ootan Sind koerakarva ketramise õpituppa, mis toimub 25. veebruaril, algusega kell 12 Antoniuse Gildi Meistritemaja saalis (asukohaga Lutsu tn. 5 Tartus).

Teeme juttu:

- koerakarvast kui iidsest käsitöömaterjalist;
- koerakarva omadustest;
- sellest, mida tasub tähele panna, kogudes koerakarva lõnga valmistamiseks;
- kuidas koerakarva pesta ja säilitada;
- koerakarva kasutamisest koos teiste loomsete kiududega;
- koerakarvase lõnga pesemisest

Asume asja kallale:

- Sorteerime ja nopime koerakarva ja lambavilla;

- Kraasime (trummelkraasi ja käsikraasidega) koerakarva eraldi ja koos lambavillaga;
- Ketrame kedervarre ja soovi korral ka vokiga;

- Korrutame lõnga ja valmistame lõngavihi haspli või viipsipuuga

Koolitus maksab 25.- EUR.

Hinna sisse kuulub 5-tunnine õpituba, kirjalik materjal käsitletatavatest teemadest, materjal kraasimiseks ja ketramiseks (erinevad lambavillad). Väike kohvi- ja teepaus koos suupistetega.

Käsitöövahendite pärast ei pea Sa muretsema, võtan kõik vajaliku kaasa. Mõned on mul müügiks ka- kedervarred ja käsikraasid. Aga muidugi, too võimalusel oma töövahendid koos koerakarvaga samuti ühes.

Palun võta eelregistreerimiseks ühendust e-meili teel: julikaroos@hotmail.com või helista mulle telefonile 5218299.
Peale registreerimist saadan koolituse arve. Eelregistreerimine toimub kuni 18.veebruarini.
Kohtade arv on piiratud (10 osalejat).

Hiljem lisatud: 25.veebruari koolituse kohad Tartus on täis.

Anna oma soovist mulle aga kindlasti teada: julikaroos@hotmail.com
Aitäh!

Kohtumiseni!

Julika Roos
Jaani talust Pärnumaal

Pildil: erinevat "tõugu" koerakarvalõngad, kedratud kedervarre ja vokiga.

Mmm...angoora

2012-01-19T16:11:00.015+02:00

Vaniljejäätis on kõige parem - selline mõte mul pähe tuli, kui olin pestud ja kuivatatud angooralõnga uuesti vihti kerinud ning seda valget kuhilat vaatasin. Kui arvukatest ahvatlevatest jäätisepakkumistest valin ma välja ikka jäätise, mis puhas klassika, siis ketrusköögis on aina põnevam maitsta uusi materjale.

Ketrasin angoora küüliku villakarva esimest korda. Ja piisas, et olla juba täielises vaimustuses. Seda kiudu on nii- nii mõnus kedrata!

Kahtlen, kas ma nüüd üldse tahangi pikka aega lambavilla kätte võtta :)

Et saada ettekujutust, millega tegemist, otsustasin teha esimese lõnga puhtast angoorast. Mind võlus angoora kiu peensus, siidine pehmus ja ilus läige. Soovisin seda kõike ka lõngas edasi anda ja nii valisin ketrusviisiks kammketruse. Päris puhas kammlõng see siiski ei ole, sest ettevalmistamisel ei kasutanud ma villakamme, vaid tihedaid Louet`i käsikraase. Kasutasin neid ainult niipalju, et kiudu veidi korrastada.

Angoora on kodumaine, Vaike talu Merikeselt ja Airilt, kes peab Eestis suurimat ning tõenäoliselt ka ainukesest farmimõõtu angoora küülikute kasvandust.

Vaniljejäätise maiustamisega võib väga kergesti liiale minna, eriti kui see on tehtud sellise retsepti järgi. Leevendust ja pehme pai teeb siis kaelale üks õrn ja imesoe angoorane sall.

Nojah, selle pildi asemel peaks tegelikult olema nüüd sallipilt :) Aga küll ta tuleb.
Olge terved!

Karjakoerte pesa

2012-01-09T15:37:00.008+02:00

Hetkel on küll asjalood sedasi, et kui rahvaloendaja jõuaks ankeedi täitmisel sinnamaani, kus küsimus ametinimetuse kohta, siis vastaksin esimese hooga: "Koerakarva ketraja."

Natuke järele mõeldes aga, et peamiselt ikka lamba- ja koera(karja)kasvataja. Sest kui sul on 10 koera, siis see juba on kari :)

Ketramine on kahtlemata väärt amet, mis vajab aina harjutamist ja täiendamist ning võiks vabalt täita kõik päevad. Seda tööd on aga veelgi toredam teha, kui kohe käepärast võtta head ja erisugust lambavilla. Ja küll on hea, kui lambakasvatuse juures on sul abiks truud kaaslased, kes töö kergemaks ja kindlamaks teevad.

Jaani talu võtab üha rohkem töötavate karjakoerte suuna. Me elame koos tublide karja ajavate bordercollie`dega ja karja kaitsvate maremma-abruzzi lambakoertega. See on meie elu, siin on koera elu. Teistmoodi enam ei oska ja ei tahakski.

Et meie tegemisi, teadmisi ja kogemusi paremini huvilistele edasi anda, kolime koerateemadega üle uude päevikusse.

Oled lahkesti kutsutud külastama meie karjakoerte pesa siin.
Praegu on leheküljed veel päris tühjad, aga õige varsti tuleb nii juttu, pilte kui ka asjaomast õppematerjali.

Bobik

2012-01-05T18:52:00.028+02:00

Kaks hästi vahvat vanaprouat tulid suve alguses sooviga, et ketraksin nende koerte karvast lõnga. Olin lahkelt nõus. Läksime koerakarva vaatama. Seda oli terve auto pagasiruum täis! Ketran terve aasta, mõtlesin siis. Ega palju mööda pannudki, nüüd üle poole aasta möödas, ikka ketran ja kotitäied ei näita kahanemise märke :)

Küsisin, kelle karv on? Üks suur kotitäis vana-inglise lambakoera jagu. Ohkasin- see pole karv, mis kuuluks mu lemmikute hulka. Varasemad kogemused selle tõu karvaga ei pakkunud kohe üldse ketramise naudingut, päris palju nägin eelnevalt vaeva, et tulemusega võiksin rahule jääda. Aga lubadus on lubadus. Nii see kotitäis mu koju ikkagi rändas.

Vana-inglise lambakoer ehk bobtail (Eestis hellitavalt bobik) on võrdlemisi vana tõug. Päritolult inglane, nagu nimigi ütleb. Nimetus bobtail (tömpsaba) tuli aga sellest, et koertel kupeeriti sabad, kuna Inglismaal kehtinud koeramaksust olid vabastatud töökoerad. Just mahalõigatud saba oli märk sellest, et tegu on töökoeraga.

Omaaegsest tublist ja sitkest töökoerast, kes aitas karjustel lambakarju koos hoida ja neid liikvele ajada, on tänaseks päevaks saanud aretuse tulemusel tore karvane lemmikloom, kel algsed tööomadused võrdlemisi tagasihoidlikud. Rikkalikku karva on aegade jooksul aina atraktiivsemaks aretatud, algupärastel oli see tunduvalt tagasihoidlikum. Siiski oli seda piisavalt palju, nii pügasid karjused koos lammastega ka oma bobtaile, kuna koerte karv kippus pulstuma ja viltuma. Tänu heale vildistumisele kasutati vana-inglise lambakoera pügatud karva ka heade soojade esemete viltimisel.

Niisiis asusin koerakarva koti kallale võrdlemisi suure eelarvamusega. Sain aga hoopis meeldiva üllatuse osaliseks, kui leidsin toredat pikakiulist imeilusat beežikat ja pruunikat karva. Igaks juhuks küsisin uuesti üle, kas tegu ikka vana-inglase karvaga. Selgus, et koer elab mereäärses kodus ja selline kliima on mõjutanud tema karva sedavõrd, et standardile vastav helehall kasukas on muutnud värvi. Kiud oli ilus pikk ja pehme, lausa lust ketrajale. Koera valge karvkatte osa oli aga ootuspärane, küllaltki lühike, sekka jäika pealiskarva ja palju pusasid. Imeilusad beežikad-pruunikad toonid tegid meele rõõmsaks, lõng tuli ilus, nii sain hakkama ka tõrksama valgega. Igatahes koeraomanik jäi rahule. See ju peamine. Ja mina ise ikka ka :)

Kahjuks ei anna pilt edasi neid mõnusaid- mahedaid looduse toone. Selle vana-inglise lambakoera pehmeid pruunikaid karvu ketraksin kohevaks lõngaks uuesti iga kell. Valge osa aga jätaksin hea meelega viltijatele :)

Heledama lõnga koerakarv on kraasitud kokku sama värvi lambavillaga, tumedam on puhas koerakarvane lõng (tellija soovil). Valges lõngas on lambavill pooleks koerakarvaga.
Ühekordse koerakarvase lõnga korrutasin kokku ühekordse lambavillase lõngaga. Kõiki lõngasid pesin koerašampooniga ja vanutasin hästi kergelt. Koerakarva lõngale iseloomulik karvasus hakkas välja tulema juba lõnga vihti seades.

Millised lõngad valmivad teise vanadaami koerakarva varudest, sellest juba mõnel teisel korral. Etteruttavalt mainin, et ilusad pehmed toonid pärinevad puudlilt ja lõuna-vene lambakoeralt.

Kukesammul

2011-12-28T16:05:00.007+02:00

Pilkane pimedus. Ei näe sõrmegi suhu pista. Tumedus. Talveunine olemine. Minnalaskmine. Mittemõistmine. Madalrõhkkonnad. Hallid ajud, tuhmid silmad, kurvad ilmad.

Ja siis tuleb pööripäev. Päevatera kukub kui täht kottpimedusse. Valguseraas hakkab kasvama. Kukk oma igapäevase sammuga astub aja vaksakese valgemaks. Helgust ja heledust- seda just. Kukk kõnnib kõige valgemani välja- jookseb jaanipäevani.

Pööripäev tuleb. Ajab ära asemelt. Uni läheb uksest välja. Maast lahti, magada pole enam mahti. Uimane olemine saab otsa. Hing hellaks, jalg kergeks, selg sirgeks. Silm selgeks, meel helgeks.

Valgus kasvab kui kõrvitsataim. Kevad käega katsuda.

Anu Raud. Pööripäev. Lk. 153. Juturaamat, 2011.

Imeline raamat! Hea ja armas poetas mulle kingikotti. Aitäh!

Helgust ja heledust- seda just! Meile kõigile.

Käsitööga kohvikusse - ketrama koerakarva

2011-11-28T20:29:00.021+02:00

Koerakarvad supi sees on puhas kiudaine, kirjutas kord Koertekoja kodalane foorumis joonealuse lausena :)

Hea koerakarva omanik! Kui oled huvitatud oma lemmiku rikkaliku karvakatte kasutamisest ka muul viisil, ootan Sind 03. detsembril kell 12 kohvikusse Kompott koerakarva ketramise õpituppa.

- Kraasime (trummelkraasi ja käsikraasidega) koerakarva eraldi ja koos lambavillaga;
- Ketrame kedervarre ja vokiga;

- Korrutame lõnga ja valmistame lõngavihi haspli või viipsipuuga

Koolitus maksab 15.- EUR.

Hinna sisse kuulub 3-tunnine õpituba, kirjalik materjal käsitletatavatest teemadest, materjal kraasimiseks ja ketramiseks (erinevad lambavillad).

Kohv/tee ja maius "Kirju koer" kohviku köögipoolelt.

Käsitöövahendite pärast ei pea Sa muretsema, võtan kõik vajaliku kaasa. Mõned on mul müügiks ka- kedervarred ja käsikraasid.

Aga muidugi, võta võimalusel oma töövahendid koos koerakarvaga samuti ühes.

Kohtade arv on piiratud. Palun võta eelregistreerimiseks ühendust e-meili teel: julikaroos@hotmail.com või helista mulle telefonile 5218299.

Kohvik Kompott asub Tallinnas, Narva mnt. 36. Vaata lisaks: www.kompott.ee

Kohtumiseni!

Julika Roos
ketrav koera- ja lambakasvataja Jaani talust

Vill on vill on vill

2011-11-10T00:01:00.014+02:00

Gertrude Stein`i poolt kuulsaks kirjutatud " roos on roos on roos " kõlab muidugi märksa ilusamini, kuid villane tsitaat ka täitsa soe ja mõnus. Ja asjad ongi täpselt nii nagu nad on. Taas saab laadatee ette võetud, head villad kaasas. Kasvasid need suvel-sügisel sellised mõnusad, et passib järjekordsele Mardilaadale viia küll. Teised heavillaseltsilised tulevad samamoodi. Kohtumiseni!

Mihklipäeva soolatopsid

2011-09-19T12:05:00.019+03:00

Lootus, et üleilmaline Maa soojenemine, milles inimese käsi viimaste teadusuurimuste järgi ikka kohe kõvasti mängus, võiks tuua meile õitsevad apelsinipuud ja värvilised korallimered, on vast tugevalt ulmeline. Pigem tuleb leppida tõsiasjaga, et atmosfääri ja ookeanide pidev temperatuuritõus tähendab meie laiuskraadidele taas omaseid kliimamuutusi- kevad on taas kevade moodi, suved suvesoojad ja talv koos rinnuni ulatuvate lumehangedega.

Ja nii mõtleb minusugune pisike eestimaine lambakasvataja (karjaloomade sh lammaste pidamine tekitab kasvuhooneefekti ja suurendab globaalset kliimasoojenemist ning sellest tulenevaid probleeme), ja teiselt poolt alailma külmetav inimene- kuidas nende muutustega toime tulla? Kuidas anda oma panus üleüldiseks ja sealjuures ka isiklikuks heaoluks. Ehk mõtle suurelt ja tegutse kohapeal :)

Tuleb endale oma lammastest ise kasukas teha! Ja nagu ikka, suuri asju alusta väikestest ja seda ma ka tegin- esimesena said kodusel teel pargitud kasuka taskud ehk jäärakotid.

Järgneb...

Metsahõrk

2011-09-15T13:59:00.026+03:00

Pilti ja juttu seentest on jagunud nüüd pikka aega igale poole, küllap suurem enamus sellest juba kenakesti tüdinenud ka. Kiikasin korraks meie blogi köögipoolele, sealgi näitas statistika, et valdavavalt on lugejad jõudnud siia mitme nädala jooksul lugema eelkõige läbi otsingusõna "lehter-kukeseen". Just sellest heast söögiseenest oli eelmisel aastal mul siin juttu.

Ega ma teid nüüd rohkema seenelugudega tüüdata tahakski, kui vaid korraks jagada rõõmu oma metsaleidudest. Tavapärasele riisika-pilvikuretkele minnes leidsime seekord lisaks küllusliku saagi tõelisi hõrgutisi:

Timpnarmik ja pruunjas narmik.

Muidu neil muud vahet polegi, kui väike värvierinevus ja ühel ulatuvad kübara all narmad seene jalapinnale, teisel mitte. Imehead söögiseened mõlemad.

Ja lehter-kukeseen, mu lemmik! Leidsin esimest korda ja palju-palju, nii et jätkus kohe pannile panemiseks, süüa isu täis koos krõbeda saiaga, marineerida, külmutada ja moosiks keeta. Jajah, nimelt moosiks. Ja sellega minu seenejutt nüüd siinkohal otsa saabki, et jätkuks ruumi ühele toredale retseptile. Mahe ja peen maksapasteet, just õige maitsekaaslane kukeseene moosile :)

Majaprovva maksapasteet, väljavöte kokkaraamatust aastast 18...

Poolteist naela magedat seapekki.
Kaks ilusat lamba (vasika) maksa.

Leotatakse röösa piima sees, tömmatakse maksa kölumahk maha ja löigatakse väiksesteks tükkideks.

Pandakse kastrolli ja lisatakse sinna juurde pool tolli värsket vöid, soola, möni tera pipart, paar loorberilehte, üks kooritud seller, üks puhastatud petersell, ja üks puhastatud porgand, paar kooritud sibulast ja näpu otsa täis majoraani.

Nüüd pandakse kaas pääle ja lastakse pehmeks moorida, siis kallatakse leen kaussi ja kui liha on külmaks läinud, siis lastakse kolm korda läbi lihamasina.

Pandakse kastrolli sisse tagasi, lastakse rasvasem jagu sinna juurde, tehakse kuumaks, öerutakse läbi jöhvisöela.

On külmaks läinud, siis lisatakse sinna juurde kövasti ümber segades veini klaasi jagu konjakki, söögilusika täis rummi, ja väikese ölleklaasitäis Madeira Wiina.

Nüid tehakse poogen valget paberit vöiga kokku ja litsutakse selle üle pasteedi ja pandakse jäätuse pääle.

Ja siis pistetakse höbe lusikas kuuma vee sisse ja pandakse sellega laastu löigateks see pasteet liua pääle, ehitakse päält tsitroni siivide ja peterselli lehtedega ära.

Hääd isu!

Kadakane

2011-08-26T11:51:00.014+03:00

Päris valus oli vaadata, kuidas mitukümmend saagide ja kirvestega varustatud meest kadarikus lausraiet tegid. Meelel mul see, kuidas endise linnainimesena oma väikeses aias igat istutatud (kultuur) kadakat poputatud sai- talvel raske lume eest ja varakevadel päikesepõletuste eest kattes. Ja see, kuidas maale elama tulles oli hinges lootus, et meiegi maalapil ometi kasvaks kadakaid. Mõelda vaid, üks kasvaski vana kiviaia veerel, kuni kitsed- lambad maiustamas käisid. Praegu on me ainumas õues looduslikult kasvav kadakas täpselt samasugune roostepruun, nagu see Muhumaal mahavõetu. Saega kallale veel ei lähe. Lootus on, et sitke põõsaspuuke näitab uuesti eluvaimu.

Möödunud laupäeval Muhumaa põhjaranniku pangapealsel oli jõutud juba üksjagu kadakaid maha võtta. Käimas olid MTÜ MuhuMaaLamba talgupäevad, eesmärgiks puhastada jupike rannikuala kadakatest ja muudest puudest ning taastada uuesti alvar, kus saare lambaid karjatada. Talgupäevade juurde kuulus ka loopealsele karja-aia ehitamine. Et tegu paese pinnasega, millel mullakihti vaevu 10-15 cm, ei tulnud kõne allagi traataia tegemine, pealegi poleks see sobinud sealsele looduskaitsealale. Looduslikest kohapealsetest materjalidest, lihtsalt teostatav risuaed- sellise aia rajamist me saarerahva lahke kutse peale õpetama läksimegi.
Meil endal on taoline aed juba mitmendat aastat lambapiirdeks. Kasutasime kõiksugu "risu"- oksi, hagu ja isegi vanu lauajuppe, mis kütteks liig pehkinud. Ühesõnaga, selline kraam, mis muidu lõkkesse läheb.

Muhumaal oli risuaia ehitamiseks käes parim materjal. Sealsamas raiutud kadakas ja mänd- okaspuud, mis peavad kõige kauem vastu kõdunemisele. Ei kusagilt kaugelt vedada, ainult võta ja ehita. Lühikese poole päevaga sai valmis ligi 40 meetrit aeda, ilma ühtegi naela või kruvi kasutamata. Aed jäi vahva, otse loodusest ja otse loodusesse tagasi. Minagi sain lõpuks oma kadakasest südamevalust lahti, oleksin tahtnud mõned koormad roostepruune kadakahunnikuid endalegi aiaehituseks varuda :) Ja see üle tuulepealse ranniku leviv värske kadakaraie lõhn oli ka nii meelierutav...

Eestimaine loodus on õnneks veel nõnda rikkalik, mitte ainult lepp, vaid ka kadakas võib võsasse kasvada. Ja õnneks võsastub ta ikka ja jälle. Nii jätkub meile nautimiseks ilusaid loopealseid kadarikke ja männikuid ja ka piisavalt puitu, millest loodusaedasid meisterdada.

Kadakas e. harilik kadakas, kadajas, kattai, kadak
(Juniperus communis L.)

Kadakas on küll seike pisike puu, aga teda on inimesele alati taaris. (Kaarma)

Õnneks on ka meie ainukesele kodusele kadakale lisa tulemas, kraaviperved on täis kadakate lapsukesi ja siin-seal põllul samuti. Nii et ehk mõne aja pärast ei peagi me minema saarte peale, et korjata selliseid imehäid priskeid kadakamarju.
Et nüüd mitte liiga pikaks jutuks ei läheks, siis risuaiast ja selle ehitamisest tuleb täitsa eraldi juttu teha teine kord.

Tervitustega lahedatele muhumaalammastele ja talgulistele!

Hansalammas

2011-08-14T13:23:00.016+03:00

Sellesuvised Pärnu Hansapäevad on juba ammu minevik. Hansalistel-korraldajatel ja sõpradel oli aga põhjust veel korraks kokku tulla, et pidada maha üks pidu. Ja kui juba hansalised, siis ikka keskaegne pidu- lõke üles ja lammas vardasse.

Kadakamarjad on head lambaliha maitsestajad. Kuna mul neid marinaadi jaoks polnud kohe võtta, siis sai lammast hiljem lõkke kohal marinaadi sisse kastetud kadakaoksaga vihelda. Andis mekki juurde küll :)

Üks Jaani talu lammas, kel õnnelik lapsepõlv ja tegus noorusaeg elatud, sai maise karjamaa rajalt aegsasti maha võetud. Et liha jõuaks ikka korralikult laagerduda ja marinaadis kõik head maitsed külge saada.

Tervet lammast oli minul marineerida esmakordne kogemus. Aga mis seal ikka. Natukeseks eeskujuks võtsin kokaraamatu "Sepamaa talu köök", milles Anni Arro kirjeldab, kuidas tema Mamma ehk Epp Maria Kokamägi lammast marineerib. Kogu marineerimise protseduur toimub vannis. Mul säärast vanni käepärast võtta polnud, kuhu terve lambakere sisse sulpsatada. Sestap tegelesin hoopis lamba masseerimisega, võttes eeskujuks õlimassaaži + muud lisandid.

Selleks kulus:
- 2 pudelit head-paremat oliiviõli- ikka extra virgin

- 2 pudelit valget kuiva veini- hea küll, umbes kahe pokaali jagu vähem tegelikult
- soola
- küüslauku ja küüslaugu lehti
- värsket piparmünti
- tüümiani, see oli kuivatatud- oleks küll pidanud olema rosmariin, see lamba klassikaline maitsesõber, aga tüümian oli ka väga hea tegelikult
- aed-piprarohtu, ka kuivatatud
- värske koriandri lehed- mmm...minu lemmikud
- mu meelest ma panin natuke leeskputke ka
- ja muidugi üks terve lammas

Esmalt segasin soola ja õli ning hõõrusin lamba sellega üleni sisse. Veinist ja hakitud maitsetaimedest ( soola ja ürtide kogused on kõik oma äranägemise järgi) valmistatud seguga jätkasin lamba masseerimist. Eelnevalt õlitatud lammas võttis kõik selle pudru täitsa kenasti külge. Ja nii ta rohelisekirjuna ja mõnusalt ürdilõhnalisena maakeldrisse pea 4 päevaks rippuma läks. Iga päev käisin järelele jäänud marinaadiga korra-paar uuesti hõõrumas.

Nagu Anni Arro raamatus, oli meilgi lamba küpsetamise jaoks sepistatud kaadervärk, kus terve lammas pistetakse vardasse ja lõkke kohal siis vastavalt küpsemisele keerutatakse. Selline pikk-pikk lambapidu, mis päädib sellega, et kõikse paremad palad saavad need kõige viimased peokülalised, kui küpsenud liha maitsmine jõuab välis- ja sisefilee söömiseni.

Krõbe ja mahlane, mahe ja ehe! Oeh!

Järgmisena keerame ühe maitsestatud lamba takja- ja rabarberilehtede sisse ning matame maha. Siis teeme lõkke peale, ehk küpsetame lammast maa sees. Kui soovid selles lambaküpsetamises osaleda, anna aegsasti teada. Millalgi septembris teeme ära.

Hansaaeg

2011-06-29T01:14:00.009+03:00

Vallikääru aasal toimuvad 1.-3. juulil Pärnu Hansapäevad 2011. Hea vill ja heavillaseltsilised on igatahes kohal. Kohtume keskaja turul!

Jäärik

2011-06-20T14:46:00.014+03:00

Tore ja asjalik nimetus isase lambatalle jaoks, just sellised parajad jäärikud nad ju ongi. Ja utik ehk utetall, selline hell ja õrn. Mõlemad sõnad leidsin oma viimase aja öökapiraamatust "Põllumajandusloomade söötmise ABC". Heldene aeg, lambakasvataja pöörab vahel ikka päris ära, eksole? Aga uskuge mind, kõik need näidisratsioonid, nuumnetokalorid ja lammaste mineraalelementide tarbenormid panevad mind eriti kiiresti uinuma :)

Väga asjalik on ka see pruun müügijäärik, kes saab juuli alguses alles 3-kuuseks. Sündinud kaksiktallena, ja ega tumepruun utikust õdegi palju kasvus alla jää- on mõlemad ikka tõelised purakad. Nuumnetokaloritega pole siin midagi pistmist, talled on kasvanud vaid emapiimal, heal heinal ja värskel karjamaarohul. Sellist valikut peame oma karjakasvatuses õigeks, ehk ülemäärased jõusöödad ja muud lisandid jäägu ikka nuumloomadele, kes seepeale kiirelt lihakeredena lõpetavad. Sellekohast head nõuannet ja ladusat lugemist leiab Maavillase kodulehelt loomaarst Ants Kuksi karjatervise rubriigist.

Pruun jäärapoiss oli juba sündides nõnda kenakese vormiga, hea meel oleks teda elule jätta. Et oma karjas talle eriti tööd pakkuda pole, panemegi jääriku müüki. Tegu on ristandjääraga, kel emaks Saaremaa päritolu valge maalammas, isaks rootsi peenvillane jäär Olev. Viimaselt ka kena pruuni karva vill. Et emal peenemat sorti ühekihiline vill ja isalt peenvillane, siis talledelgi kena peenike säbar seljas. Emaliini pidi on tumedaid tallesid ennegi olnud, aga loomulikult ei saa lubada, et pruun või tumepruun värv ka jäärapoisilt edasi kandub. Ilmvõimatu see muidugi pole.
Niisiis, kui Sa oled sellest jääratallest huvitatud, helista või kirjuta mulle:

Tel. 5218299 Julika Roos
E-post: julika@jaanitalu.eu

Jäärik on sündinud 03.04.2011. Olemas isa- ja emapoolsed põlvnemisandmed, hind: 120€.
Jaani talu lamba- ja kitsekari on haigustevaba, karjastaatus M1. Kitsed on CAE-vabad.

Hiljem lisatud: Jäärik on müüdud!

Kui oled huvitatud kevadistest jääradest, siis Jaani talus on veel pakkuda mõned põnevad ristandjäärikuid (emad kohalikud maalambad, isad ahvenamaa või rootsi peenvillased jäärad). Müüa ka kaks puhtatõulist rootsi peenvillalamba pruuni jääratalle.

Helista, kirjuta, küsi lisa!

Sellest tallest ei saa kindlasti selle aasta jaanikujäära, ja hästi tore oleks kui ka jõulujäära mitte :)

Pojeng - jumalate soosik

2011-06-16T15:24:00.021+03:00

Antiik-Kreeka tervenemisjumala Asclepiuse armukadedus oma lemmikõpilase Paeoni vastu kasvas nii suureks, et sekkuma pidi peajumal Zeus ise. Kaitsmaks Paeoni, muutis ta tolle imekauniks lilleõieks, keda hakati kutsuma samuti Paeoniks. Sellest nimest tuleneb palju hilisem nimetus Paeonia, ametlik ja teaduslik nimi ilutaimele, keda meie tunneme pojengina.

Pojengi jumalikkusest pajatavad ka pea paari aastatuhande tagused ülestähendamised ja uskumused Vana-Hiinast. Maal, mida peetakse pojengi kodumaaks usuti, et tema kasvatamist soosivad jumalad - seal kus kasvab pojeng, kaovad kurjad vaimud. Kes hoolitseb nende kaunite ja siidiste õite eest, saab osa lille ilust ja headusest....

Oleme meiegi saanud alati osa nende ilust ja headusest- kus iganes on me kodu ja aed, seal õitsevad pojengid.

Minu pisuke kiire kuduminegi sai seekord pojengilõhnaline, suvesoe ja head mõtted sees :) Sallisahtlisse ootama oma aega koos teiste omasugustega siin ja siin.

Nende kaunite suveõite ilu on nukralt üürike. Aga selle üle ei pea me mitte kurvastama, sest igast närbunud õiest saab ju küpsete viljadena taas uue algus.

Ja kui teil on ehk soov ise kogeda pojengi tervendavat mõju, siis siin üks keskajast pärinev uskumus:

Pojengi viljadest tehti pärlid, mida kanti kaelas 40 päeva. Pärlite suuremat mõju usuti siis, kui vilju niisutati püha veega ja need olid aetud punasele niidile nõelaga, mida varem polnud keegi kasutanud.

Lauda lõhn man

2011-06-01T18:29:00.018+03:00

Nii võib just lõppenud pika maikuu kohta öelda küll. Meie talus sel aastal siis laudakuu.

Lauda sees ja ümber.

Kahekümne päeva jooksul tihedalt sündimisi, ehk poegis suurem enamus põhikarja uttesid. Tallesid sai tõesti palju-palju! Ja kui ma siin kevadel soovisin karjatäienduseks pruune ja kirjusid lambaid, siis neid tuli uhkesti. Ainult kaks valget talle oligi, ja needki natukese pruuniga "määritud". Tundub aga, et kahe ahvenamaa jäära asemel käisid uttesid rõõmustamas sokud lähedalt metsast, sest justkui metskitsede talled enamus "affe" lastest tõesti välja näevad- pealt pruunid, kõhualune ja taguotsa "peegel" heledat karva :)

Üht lambaema ei huvita põrmugi, mis värvi on tema tallekeste sabaalused.

Peaasi, et lõhn on oma.

Rohkem pilte kevadistest talledest siin pildialbumis.

Lauda taga.

Kui me kuue aasta eest talvehakul Jaani talu esimest korda vaatamas käisime, sai ostuotsus tehtud kiirelt. Oluline osa oli selles kindlasti ka talus võrdlemisi hästi ja algupäraselt säilinud kõrvalhoonetel- suurel aidal ja maakivist laudal. Ehitis, mida ilmselt tänapäeval enam keegi loomapidamiseks vaevalt ehitama hakkaks, sai sel aastal 100 aastat vanaks. Iseenesest pole see veel ühe hoone jaoks miski vanus. Kuid siiski piisav, et ilmutada siin-seal lagunemise märke. Eriti rutakat ja ähvardavat lagunemist märkasime lauda taga nurgas, see vajas kiiret sekkumist ja teadmisi. Abi leidsime Eesti Vabaõhumuuseumist, kus pikaajalised kogemused traditsioonilise taluarhitektuuri vallas. Et maakivimüüri taastamine oli huvipakkuv ka teistele, saigi koostöös muuseumiga korraldatud koolituspäevad.

Sel ajal, kui laudast kostis järjekordsete uute tallekeste esimest määgimist, käis väljaspool tõsine lammutamine ja uuesti ehitamine. Hulk asjalikke ja toimekaid mehi oli koos, üks vapper naine nende hulgas.

Veelkord tänud kõikidele osalejatele ja Eesti Vabaõhumuuseumile. Koolituspäevade pilte saab vaadata siin. Lisan lähiajal piltidele ka seletusi.

Lauda sees on nüüd vaikus, lambapered kolisid kõik suvistele karjamaadele kosuma ja kasvama.

Lauda ümber kõpitseme meie jõudumööda edasi, vana aus maakivihoone vajab ja väärib korrastamist. Mina ise vajan aga hädasti lambapuhkust! Nii et laudalõhnalisi ja villalisi postitusi siia niipea ei ilmu. Ja kui ehk mõni lambapilt juhtub, siis seoses karjakoerte koolitamise teemadega. Või hea küll, mõni villajutt vast ikka ka :)

Erinevatest koolitustest tuleb aga juttu kindlasti, sest suvi on just see aeg, mil Jaani talu õpiõuel hea toredete ja tarkade inimestega kokku saada. Kohtumiseni!

Karjakoeraks sündinud

2011-05-24T01:00:00.004+03:00

Üks, kaks, kolm....oeh, palju! Aga pildile nad korraga enam-vähem ikka mahtusid. Kõik see seitse Jaani talu bordercollie`t.

Rohkem borderijuttu ja ilupilte järgmisel korral :)

Seljast selga

2011-05-19T12:57:00.009+03:00

5. mai Maalehe teadmisveerus Tuna ja täna sai lugeda erinevaid töötegemiste rekordeid. Mulle jäi muidugi kohe silma lamba- ja villateemaline. Leht kirjutab:

2004.a. tegi Austraalia Pembroke Merriwa Jumbucksi võistkond rahvusvahelise võistluse "Seljast selga" reegleid järgides lamba seljas olnud villast käsitsi kootud kampsuni ajaga 4:51.14.

Võistkonda kuuluvad vastava maa lammas, lambakääridega pügaja ning seitse vokkide ja varrastega ketrajat/kudujat.

Võistluse juured on pärit Inglismaalt Newburyst, kus 1811 aastal veeti 1000 naela peale kihla, kas ühe päevaga on võimalik teha villane kuub n-ö lamba seljast mehe selga. Viie tuhande pealtvaataja silme all sai kuub valmis 13 tunniga.

Tollane 1000 naela vastab praegu 670 000 naelale (770 000 eurole).

Kenad rekordid ja veel kenam auhinnaraha :) Tollest Newbury üritusest saab rohkem lugeda siit.

Nopin hiljuti pügatud lambavilla ja kiikan aeg-ajalt lammaste aedikusse, et panna kirja järjekordselt sündinud lambatalled. Paistab, et uted püstitavad sel aastal samuti omamoodi rekordi- mitmekesi järjest keset päeva poegides.

Mõtlen ka, mis oleks minu "ala" säherdusel võistlusel? Kindlasti on see ketramine, villa noppimine kraasimiseks käib ka juba päris kiiresti. Pügamisega jääksin aga kohe jänni, teen vast kõige kiiremini lambakasukasse augu. Ja kudumine on mu meelest nii aeglane tegevus ketramisega võrreldes, et ma kohe kuidagi ei jõuagi selleni, enne võtan ikka uue lõngateo ette.

Ahoi, head sõbrad lambakasvatajad, pügajad, ketrajad ja kudujad!

Päris vahva oleks ju sellisel üritusel osaleda. Või korraldada algatuseks oma kohalik "Seljast selga" võistlus ja panna kirja rekordid :) Ehkki viimastest olulisemaks on hoopiski sõnum, et mitte kõike ei pea tänapäeval tegema masinad, ja et ka 21. sajandil kannavad inimesed edasi eelnevate põlvkondade oskusi ise oma kätega teha. Algusest lõpuni.

Kuidas aga alustada villatöödega ja saada heaks ketrajaks, seda on võimalik õppida juba õige varsti Pärnus Maarja- Magdaleena Gildis Liisi koolitusel.

Maakivimüüri taastamise koolitus

2011-05-03T19:23:00.006+03:00

Traditsioonilise taluarhitektuuri koolitus: maakivimüüride restaureerimine

Toimumiskoht: Pärnumaa, Halinga vald, Valistre küla, Jaani talu.

Toimumisaeg: 14.-15.05, mõlemal päeval kell 11-17.

Osalejad: Ajalooliste ja traditsiooniliste ehitusoskuste huvilised.

Grupp: kuni 15 inimest.

Koolitus: 2 päeva, 3 h loenguid ja 6 h praktika juhendamist.

Koolituse eesmärk on tutvustada meie maa-arhitektuuris üldlevinud maakividest ehitamise tava, kivimüüride hooldust ja korrastamist. Koolitusel harjutatakse kiviseina parandus- ja vuukimistöid.

Koolitusel osalemiseks võtke võimalusel kaasa oma tööriistad: kellu.

Soovituslikud isikukaitsevahendid: kaitsejalatsid, põlvekaitsmed, töörõivad, töökindad.

Hind: 50.- €, sisaldab ka toitlustamist.

Küsimused ja registreerimine: Tanel Tsirgu, tanel@evm.ee, 52 38 397. Registreerimine lõpeb 5 päeva enne koolitust.

Tillu-tallekesed

2011-04-13T00:06:00.016+03:00

Novembri alguspäevil moodustasid kaheksa utte omakeskis tõelise haaremi ja keeldusid häälekalt teistega koos karjamaale minemast. Mis muud, kui lasin neile jäära seltsiks. Sellest kenast kooslusest sai varakevadisi lambalapsi pea-aegu topelt, ehk siis ainult üks utt tõi ilmale üksiku talle. Ülejäänutel ilusasti kaksikud, läbisegi nii tüdrukuid kui poisse. Viimaseid mõned rohkem. Tea, kas lambad olid samuti sellest pikast lumetalvest tüdinenud, igatahes tõid ka valged uted värvilisi tallesid. Ei ühtegi valget tallekest sedakorda :)

Kõige viimasena, ehk eile sündinud rootsi peenvillalamba jääratall. Tema kaksikõde on samuti pruun.

Saaremaa päritolu valge eestimaine lammas tõi ilmale kena pruuni jääratalle ja musta utekese, kes tegelikult musta tallega kõrvutades paistab tume-tume pruunikas.

Selliseid "pandasid" on eesti maalammaste hulgas palju, meie karja sündis niisugune tore tegelane esmakordselt. Ja siin esimesena ja esmakordselt poeginud rootsi peenvillalamba kaksiktalled, samuti poiss ja tüdruk.

Eriti teebki mulle rõõmu selline kirju kari, ootasin väga karjatäienduseks pruune utekesi. Mis värvi ja sugu ning kui palju kokku sünnib tallekesi alates maikuu teisest poolest, mil poegimas juba 30 lammast, ei seda ette tea. Arvata võib, et ikka päris palju :)

Vahepeal tuleb aga hoopiski teistmoodi tore aeg- pista näpud mulda, nautida taimelapsukeste tärkamist ja minna vastu suve-ootusele.

Kevadet!

Hallimäe ja Lüllemäe

2011-04-04T12:40:00.019+03:00

Istusin mina ükspäev meie aidas ja mõtlesin, mida nende villakuhilatega nüüd peale hakata. Kari muudkui kasvab ja villakogused samamoodi :) Kohe-kohe on kevadine lammaste pügamine ees ja sellelgi korral tõotab tulla päris korralik villasaak.

Terve talve olen saanud pesta, noppida, kraasida ja kammida, kedrata. Müünud teistelegi villahuvilistele käsitöölistele. Villakotid ei näi vähenevat. Väikesed villavabrikud, kuhu oma erinevaid värvilisi lambavillasid tahaks viia, on ka alles talveunes. Võtaks viltida? Aga muidugi! Olingi vahepeal unustanud, et ühest heast ja põnevast villateemalisest kokkusaamisest ehk Hea Villa Päevadest, on mul veel sootuks kirjutamata.

Kui me veebruarikuu viimasel nädalalõpul heavillaseltsilistega Karula kuplite vahele jõudsime, arvas Riina, et oleksime võinud kelgudki kaasa võtta. Nojaa, kui tuleme tasaselt Eestimaalt, siis tundub ka esimene küngas kelgumäena. Mägedele läksime seekord siiski varustatuna vokkide ja suure hulga villadega. Esmalt Hallimäele, maavillaliste Olivia ja Matsi tallu, kus käsitöömajas käis juba vilgas viltimistöö. Nimelt tutvustasid Oll ja Mats oma viltimismasina võimalusi, ja ega tol laupäeval too masin puhkepausi pidada saanudki, töö käis hilise keskööni välja.

Minul oli viltimise prooviks võetud kaasa üks tundmatu villavabriku kraasvill (Olivia tuvastas, et ilmselt Pilvelammaste oma), meie enda lammaste erinevaid "villalokikesi" ja kangaks vana puuvillane kardinajupp. Kõige rohkem mind huvitaski villa ja riide kooslus. Villasalkudega kaunistatud kraasvillast sai valmis palakas, mis nägi enne vildimasinasse minekut välja kui seenepitsa ja ega suurt muutust polnud ka "viltimisahjust" tulles :)
Teisena katsetasin vildi ja kardina suhet ning tulemus meeldis mulle rohkem. Eks ta üks proovimise ja katsetamise asi seekord oli. Viltimismasina eelis on muidugi see, et tulemuse saab kiiremalt kätte. Ka koos selliste materjalidega, mis ehk käsitsi viltides tunduvad võimatud või vähemalt hirm aeganõudvad ja energiakulukad. Igatahes kogemusi, uusi ideid ja mõtteid sai sel päeval kuhjaga ning kindlasti olen ma õige pea uute villakottidega Hallimäel tagasi.
Siin mõned ülesvõtted viltimismasinast ja Matsist "villaleili" viskamas:

Masina tööpõhimõte on iseenesest lihtne. Oskusi nõuab sobilike kiudude ja materjalide valik ning teadmised nende koostoimimisest. Kõike seda head nõu ja viltimisteenust jagavad ja pakuvad oma talus Olivia ja Mats. Nende kontaktid leiab Maavillaste kodulehelt ning ka rohkemat teavet vildimasina ja sellega viltimise kohta.

Villakiud nii viltimiseks kui ka muudeks villatöödeks olid peamiseks arutluse teemaks ka järgmisel päeval sealsamas lähedal Lüllemäe kultuurimajas. Kokku oli kogunenud kenake hulk inimesi, kel üht- või teistpidi villateemad olulised.

Soovid, eemärgid ja arusaamad võivad olla vägagi erinevad, sest on ju eestimaine lambavillane maastik sama mitmekesine, kui Karula kandi loodus. Küngas siin ja orud seal, käänaku taga hoopiski miskit ootamatut. Igaühele on midagi. Kusagi saadakse aga alati kokku, tehakse koos ja mõeldakse koos. Ja see viib edasi....nagu kirjutab Lilian Maavillase päevaraamatus, võttes kenasti kokku Hea Villa Päevade mõtte.

Soe ja valge samojeedi koer

2011-03-29T16:37:00.023+03:00

"(...) naine istus tule poole kummardunult, lõikas lapp lapi järel kaunist mustrit, sorteeris karvu värvide järgi, ilustas siit-sealt õrnade tuttide ja tupsudega. Ta värvis ja õmbles ja lappis ja tikkis ja reastas helmes helme järel endavalmistatud niidile, mida ta põhjapõdra valgetest karvadest punuda ja kedrata oskas."

Katkend raamatust "Reis Taimõrile", milles eesti ja baltisaksa päritolu arst, loodusteadlane ja maadeuurija Alexander Theodor von Middendorff kirjedab 1837 aastal toimunud uurimisretke samojeedi rahvaste juurde.

Kui ma eelmise aasta suvel sain Eesti Samojeedide Tõuühingu poolt kutse osaleda samojeedi koerakasvatajate suvepäeval väikese koerakarva ketramise õpitoaga, oli see heaks põhjuseks uurida lähemalt nende toredate koerte ajalugu.

Samojeedi koerte algseks kodumaaks on kauge ja karm Põhja- Siber, täpsemalt Taimõri poolsaar. Oma tõunimegi on nad saanud sealsete põlisasukate, samojeedi keeli kõnelevate rahvaste (neenetsid, eenetsid, nganassaanid jt) järgi. Koertel oli väga tähtis koht nende põlisrahvaste elukorralduses. Seda eelkõige töökoertena jahi-ja kelguretketel, aga ka koos inimestega püstkodades magades neid soojendades. Ja see polegi imekspandav, sest erinevalt teistest algupärastest kelgukoertest, nagu siberi husky või alaska malamuut, kuulub samojeedi koer spitsilaadsete tõugude hulka. Ehk siis polaarspits, keda iseloomustab väga pehme ja rikkalik aluskarv.

Tõesti, pistes käe samojeedi imepehme karvkatte sisse, tunned soojust ja pehmust ning tekib soov see koer endale kaissu haarata. Seda tunnet võimendab veelgi samojeedi koera naerul nägu, mis tuleneb tema ülespoole kaardunud tumedatest mokkadest valges näos, andes koerale äärmiselt heatahtliku kaisulooma ilme.

Samamoodi tekkis naeratus minu näole, kui sain esimest korda samojeedi koera karva katsuda ja lõngaks kedrata. Imepehme, mitte kui karv, vaid pigem vill...

Õigupoolest, otsides erinevaid ülestähendusi ja viiteid samojeedide ja nende koerte kohta, oligi mul eelkõige mõttes leida seoseid koerakarva ja käsitöö vahel. On ju koera- ja teiste loomade karva kasutamine inimese poolt vana tava, ulatudes eelajaloolistesse aegadesse. Küllap ka samojeedi hõimlased, elades nomaadidena kooskõlas loodusega, oskasid ära kasutada kõike tarvilikku ja kättesaadavat eelkõige omaenese lähiümbrusest. Ja ehk annab auväärt A. Th. von Middendorff mulle andeks mu meelevaldse tõlgenduse, et tema reisijutus kirjeldatud samojeedi naise käsitöös võis valgete tutikestena olla kasutusel ka samojeedi koerte valge aluskarv :)

Üldsegi meelevaldne pole aga paralleeli tõmbamine tollaste ja praeguste tublide naiste vahel, kes samojeedi koeri kasvatavad. Sellest annab tunnistust koerakarva ketramise õpitoas osalenute toredad käsitööd. Tiiu, samojeedi koera kasvataja, õppis ära kedervarrega ketramise ja korrutamise ning valmistab nüüd kauneid ja sooje koerakarvaseid mütse ja sokke oma lähedastele. Siin fotol tema imekena kätetöö:

Foto: Tiiu Eesmaa

Valge ja soe

2011-03-02T11:50:00.005+02:00

Raske on mõelda kesk pikka talvetunnet ja lumeväsimust valgest, kui millestki soojaandvast ja mõnusast....Ometigi, samojeedi rahvaste lumivalge kelgukoera aluskarvast käsitsi kedratud lõng teeb pehme pai. Veel ennegi, kui sellest selgakatsutavat on saanud.

Järgneb....

Karvased põlved ja varbad

2011-02-23T18:13:00.013+02:00

Talv on õige visa ja külm poeb igale poole. Mis siis ikka muud, kui hea lambavill ümber, sekka koerakarva ka. Nii on veelgi mõnusamalt soe ja karvasem olemine.

Suvel said Jaani talu lambavillad Süvahavval kedratud, lõngad Anne varrastel kudumiteks. Ei minu osa selle asja juures olnud muud, kui kasvatasin vaid lambaid ja kammisin koeri :)

Kui Sind samuti külm näpistab ja soovid koerakarvalist lõnga või hoopis valmis kudumimit sellest, ole hea ja anna mulle oma soovist teada meilitsi: julika@jaanitalu.eu või helista 5218299.

Terved ja tiined

2011-02-16T17:08:00.004+02:00

Rõõmu talu pere oli Saksast kodumail käimas ja Ants oli nõnda tore, et leidis aega tulla visiidile ka meie lauta. Nimelt oli meil juba varasemalt kokku lepitud, et millalgi oleks tarvidus võtta lammastelt vereproovid Maedi-Visna (MV) uuringuteks. Ja piiluks ühtlasi mõnede uttede kõhtu ka, et kuidas tallekestega lood on. Antsuga olid kaasas kaks tudengineidu, sai otsustatud, et uurime siiski kõiki jääradega koos olnud uttesid. Meil hea teada, kas jäärad oma tööga hakkama saanud, üliõpilastele aga kena praktikumipäev kirja.

Tulemus sai väga ilus. Jäärad olid teinud tublit tööd, viimane kui üks utt täitsa tiined :)

Ja sellele toredale teadmisele lisandus nüüd eile teinegi rõõmustav uudis. Vere- uuringu tulemused olid negatiivsed, meie laudarahval on nüüdsest staatus MV1. Uuringusse läksid kõik aastased ja vanemad lambad, niisamuti kitsed. Sest see viirushaigus on nii lammastel kui ka kitsedel väga tihedalt seotud, kitsede puhul nimetatakse viirust caprine arthritis encephalitis (CAE).

Meie karjas on suurem enamus lambaid küll eelnevalt juba uuritud. Soomest toodud ahvenamaa lambad MV3 staatusega, niisamuti oleme Eestist ostnud lambaid enamasti kontrollitud karjadest. Kuid siiski on õige teha uuring uuesti kogu karjale, et olla täiesti kindel. Nii lammaste kui ka kitsed suhtes.
Praegu on laudas veel vaikne, jäärad said kõik uuesti poissmeeste korteritesse ja uted muudkui kosuvad. Sel aastal on tallede ootus põnev, maikuus näevad ilmavalgust esimesed ahvenamaa lambatalled siinmail, isadeks kaks ilusat sarvilist "affe" jäära. Ehk tuleb meilegi sellised vahvaid kirju-mirjusid tallekesi, nagu see ahvenamaa lambatall Soomes:

Osa lambaid poegib aga juba märtsi lõpus ja aprilli alguses. Kevad pole enam kaugel :)

I'm a bordercollie

2011-02-13T14:15:00.019+02:00

Bordercollie puppies looking for a home:

Säde (female) SOLD!
Siiri (female) SOLD!

Date of birth:
7.11.2010
Mother:

Liivapõhja Sarah, a working sheepdog in Jaani farm, Estonia. Owner: Julika Roos

Father:

Trentino's Great Meet aka "Swedu", a working sheepdog in Woollandia Ranch and Swedun Paimennuskoulu ( Swedu's herding school), Finland. Owner: Kimmo Klossner

Puppies come with an Estonian Kennel Union registration certificate, an EU passport, micro-chip, with all current shots and deworming and have been vet checked (Cert of Eye Examination, does not show symptoms of PRA, CEA, PLL).

Price: 1000€

Puppies do not necessarily have to become working sheepdogs, though it would be very nice :). We are first and foremost looking for a home where the puppy would be loved and people feel that BC is the right breed for them.

Future owners will be provided with further assistance as well as support when deciding to raise the puppy as a sheepdog (including at least 3 free herding courses in Jaani farm).

Contact information:
Julika Roos mob. +372 5218299 e-mail: julika@jaanitalu.eu
Joel Roos mob. +372 5065705 e-mail: joel@jaanitalu.eu

More photos can be seen here.

Olen bordercollie siin.

Hea villa õpituba

2011-02-10T11:57:00.005+02:00

Millal?

Laupäeval, 12. veebruaril, algusega kell 11.

Kus?
Harjumaa Muuseumis Keilas.

Mis täpsemalt?
Vaata muuseumi uudistest.

Kohtumiseni!

Villanäitus

2011-01-12T09:28:00.023+02:00

Klõpsa pildil, näed suuremalt

13. jaanuaril kell 16.00 avatakse Harjumaa Muuseumis Hea Villa näitus. Näitusel saab näha erinevate lambatõugude villa, käsitsi kedratud lõnga ja villatöötlusvahendeid.

Näitus jääb avatuks 13. jaanuar – 27. märts.

12. veebruar ja 12. märts toimuvad muuseumis töötoad, kus on võimalik õppida villa kraasima ja kammima ning lõnga ketrama.

Näituse korraldab MTÜ Hea Villa Selts koostöös Harjumaa Muuseumiga, toetab Eesti Kultuurkapital.

Ajal, mil enamik lambakasvatajaid näeb villa kui lambapidamise tülikat kõrvalprodukti, on mõned taluperenaised võtnud kvaliteetse villa tootmise oma südameasjaks. Nende kasvatatavate lammaste villadest ongi kokku pandud Hea Villa näitus. Näitusel tutvustatakse erinevate lambatõugude (eesti maalammas, ahvenamaa lammas, gotlandi lammas ja rootsi peenvillalammas) villasid ja nende villast käsitsi kedratud lõngasid. Villad on väga erinevates toonides – lumivalgest süsimustani, nii pehmeid kui karme. Näitusel saab näha ka vanaaegseid villatöötlusvahendeid.

Tegemist on kolmanda Hea Villa näitusega. Kaks esimest näitust toimusid 2009. a. Tallinnas Eesti Käsitöö Maja galeriis ja 2010. a. Pärnus Maarja-Magdaleena Gildi majas.

Lisainformatsioon:

Julika Roos

MTÜ Hea Villa Selts, juhatuse liige

Tel. 521 8299

Riine Kallas

Harjumaa muuseum, direktor

tel. 678 2050

Taustainfo:

MTÜ Hea Villa Selts ühendab lambakasvatajaid ja käsitöölisi, kes hindavad kvaliteetset kodumaist lambavilla. Seltsi peamisteks eesmärkideks on väärtustada ja tutvustada villaga seotud traditsioonilist käsitööd, juhtida lambakasvatajate tähelepanu villa parendamise vajalikkusele, uurida villatöötlemisalast pärimust ja traditsioone ning korraldada villakasvatuse ja käsitööga seotud nõustamisi, koolitusi ja kursusi.

Harjumaa Muuseum on Eesti noorim maakonnamuuseum, mis asub Keila jõepargis ja tegutseb 19. sajandi algusest pärinevas Keila mõisas. Muuseum on külastajatele avatud K-P 11.00–16.00 (alates märtsist 11.00-18.00).

Olen bordercollie

2011-01-10T19:15:00.030+02:00

Kutsikatel on nüüd 2 kuud täis. Tavaliselt on nad selles vanuses valmis ka uude koju minema.

Tunnistan teile ausalt, et me ei raatsiks neist ühtegi loovutada! Aga isegi meile, kes me oma kõiki loomi (koerad ja kassid, lambad ja kitsed...kanad ja haned) ikka karjakaupa peame, oleks kokku 8 suurt ja väikest borderit elutoas ikka liiast :)

Uut ja armastavat kodu ootavad:

Bordercollie tüdruk Sanna
Hiljem lisatud: Sanna on nüüd uues kodus

Bordercollie tüdruk Säde
hiljem lisatud: Säde on uues kodus

Ja siin "strateegilised" andmed nüüd ka.

Sünniaeg: 07.11.2010

Ema:
Liivapõhja Sarah, töötav karjakoer Jaani talus Pärnumaal, omanik Julika Roos.
Isa :

Trentino`s Great Meet ehk "Swedu". Töötav karjakoer Swedun Paimennuskoulu (Swedu karjatamiskool) ja Woollandia, Soome. Omanik Kimmo Klossner.

Kutsikad:

EKL tõutunnistusega, kiibistatud, saanud ussirohtu, vaktsineeritud, omavad EU lemmiklooma passi, tehtud vajalikud terviseuuringud.

Hind: 1000 EUR

Kutsikad on loovutusealised alates 07.02.2011. Stardikapitaliks saavad kaasa hea füüsilise ja sotsiaalse ettevalmistuse iseseisvaks borderieluks. Tulevasele omanikule kaasa juhend kutsika kasvatamiseks ja edaspidine toetus karjakoeraks ettevalmistamisel ning õpetamisel (sisaldab vähemalt kolme tasuta karjatamise koolitust Jaani talu lambakarjas).

Kutsikatest ei pea tingimata saama töötavad karjakoerad, kuigi see oleks ütlemata tore :) Eelkõige otsime neile armastavat ja hoolivat peret, kes tunneb, et just borderollie on SEE tõug.

Kirjuta või helista ja küsi lisa:
julika@jaanitalu.eu tel.5218299 Julika
joel@jaanitalu.eu tel 5065705 Joel

Kasvamise pildialbumit saad vaadata siit.

2011-01-04T23:53:00.001+02:00

Tasahilju, kuid kindlalt taas valguse, soojuse, õitsemise poole...

Head uut aastat!

Pärlid

2010-11-22T18:37:00.008+02:00

Nii nagu oli Mardilaada- eelne nädal täis kiirustamist, jätkus see paraku ka peale laata. Nõnda ei jõudnudki oma muljeid siia varem kirja panna. Aga tänagi veel küsiti minult, et kuidas laadal läks? Väga kenasti läks! Ja mu meelest andisid oma laadatundeid sedavõrd toredasti edasi Merike ja Liis. Ühinen siin ühel meelel koos nendega :)

Tõepoolest, pikad laadapäevad möödusid tegelikult imekiiresti, nii palju oleks veel tahtnud uudistada teiste tegemisi, näppida kaunist käsitööd ja nautida head seltskonda. Nagu ikka, jäid meelde eredamad tegijad, nende hulgas taas Emma Leppermann ja minu seekordne vaieldamatu lemmik Monika Plaser (a.k.a Savitaks) oma väljapanekuga. Rõõm oli seda suurem kui kuulsin, et Monika käsitöö seekordse laada parimaks tunnistati! Armas inimene, väga lahedate ideedega, ja tulihingeline ketraja. Tunnustus oli igati vääriline! Siin pildil üks Monika tootearendus, mis mulle eriti meeldis:

Jah, nii palju ilusat ja ehedat käsitööd, üllatavaid ideid ning juba ennegi nähtuid....tõelisteks pärliteks Mardilaadal on ja jäävad kõige selle toreduse juures aga ikkagi inimesed ise. Need, kellega oled laadast laadani terve aasta koos toimetanud, või kellega vaid kord aastas sealsamas laadal kohtud. Need, kellega eelnevalt vaid meilitsi või muul virtuaalselt moel suhelnud oled, ja nüüd lõpuks laadal silmast-silma tutvud. Või hoopis täiesti uued tuttavad, kes jagavad sinuga su isetegemise rõõme.

Liis kirjutas: "Mardilaat sai läbi, elagu Mardilaat!" Ja nii ongi :)

Elagu Mardilaadainimesed!

Tegus ja kiire nädal

2010-11-10T11:58:00.006+02:00

Jajah, mida kauem sa üritustest ette tead, seda ootamatumalt nad kipuvad tulema. Laadad näiteks, ja eriti käsitööliste suursündmus Mardilaat. Ikka läheb suuremaks ettevalmistuseks ja sebimiseks viimasel nädalal ja erand pole seegi kord :)

Tegelikult oleksin veel eelmisel nädalal hea meelega tahtnud loobuda sel aastal laadal osalemisest. Põhjuseks needsamad imearmsad väikesed punaninad. Nimelt oli meie borderkolli Sarah`i esmapoegimise tähtajaks täpselt Mardilaada algusaeg ja küll oleks mul olnud kahju sellest sündmusest kõrvale jääda. Aga loodus tuli appi ja tubli pesatäis pisikesi borderilapsi otsustasidki minu suureks rõõmuks natuke varem sündida.

Nüüd tuli ka õige laadatuhin uuesti sisse, veel viimased ettevalmistused ja homme hommikul laadahalli poole teele! Seal on rõõmus taaskohtumine heade sõpradega, nagu eelmiselgi aastal oleme Hea Villa Seltsiga koos Maavillase, Eesti Maalamba Ühingu ja Lahemaalamba rahvaga.

Hea laadaline, oled lahkesti oodatud meie suurde villapesasse!

Täitsa nahka

2010-09-03T15:36:00.022+03:00

Olemine päris sügisene juba. Hea on nüüd mõelda tagasi soojale suvele. Tõeliselt mõnusale ja pikale suvele, täis huvitavaid tegemisi ja kohtumisi, uusi ning vanu sõpru. Hiiglama palju ka mittemidagi tegemisi (no see kuumus, mäletate ju!). Ja mõned mu suvepäevad läksid ikka täiega nahka :) Sõna kõige otsesemas tähenduses.

Lähen nüüd ajas natuke rohkem tagasi, eelmisesse talve. Siis oli Tallinnas Käsitöömajas Kristina Rajando näitus "Läks nahka", millest ka siin postituse tegin. Jõudsin näitust vaatama viimasel päeval, peaaegu viimasel minutil. See sõnum, mida Kristina näitus kandis, jäi minusse.

Ja kui suve alguses sain teada, et Tammemäe talu Pireti ja Kaido eestvedamisel ja Kristina juhendamisel toimuvad koduse nahaparkimise koolituse päevad, siis polnud võimalustki selles mitte osaleda.

Koolitus ei olnud pelgalt erinevate parkimisvõtete ja -etappide läbimine teoorias ja praktikas. Kuigi seda kõike tegime, üksikasjaliselt ja põhjalikult, igaüks oma kaasavõetud nahkade kallal nokitsedas ja vajadusel üksteist aidates. Koolitusel kogesin taas seda, mis näituselgi. Ning otse loomulikult andsid õpipäevadele eriti mõnusa ja laheda olemise kokkutulnud inimesed. Kes kõik muidu nii erinevad, kuid kandmas ühesuguseid huvisid ja jagamas sarnast mõttemaailma. Taaskord leidsin kinnitust sellele, et nõnda on koos ikka väga tore toimetada.

Praktilise poole pealt saime tõesti häid nõuandeid ja oskusi. Nii võtsime ette kaks erinevat nahaparkimise tegu, üks mineraalparkimine ja teine nahkade töötlemine rukkijahu hapatisega. Kõnekeeles nimetatakse seda töötlemisviisi samuti parkimiseks, ehk siis jahupark.

Parkimisse läksid nii karvadega nahad, kui ka karvadest eemaldatud nahad. Viimane, ja siin pildi peal too valge, läkski minul tõesti "nahka". Aga nagu Kristina ütles, iga nahk õpetab. Nii õpetas see raiskuläinud nahk mulle, et ära kunagi võta ette rohkem kui sa teha jõuad :)

Eks ma natuke üle pingutasin ka, võtsin parkimisele hulgaliselt jäära- ja sikukotte ning lisaks veel kaks lambatalle nahka. Nendega läks kõik kenasti, üks sai pargitud maarjajääga ja teine jahuga. Mõlemil villad küljes ja mõnusalt pehmed. Ja mu erilised lemmikud, ümarad looduse vormidki said kõik ilusasti töödeldud ning ootavad nüüd oma aega, et milleksi uueks vormuda.

Alloleval pildil sai üks sikukotike sendikukruks, ehk näide sellest, kuidas lamba-ja kitsekasvataja valmistub euro(sendi) tulekuks. Kukruraudadega koti idee ise pärineb Kristinalt.

Tervitused kõikidele mu nahasõpradele! Ja uute kokkusaamisteni, igatahes jutt niimoodi jäi :)

Villad ja ürdid

2010-08-04T23:51:00.014+03:00

Käisime eile Põlvamaal, täpsemalt Süvahavval. Heavillaseltsilistena koos. Võtsime kaasa oma head-paremad pestud lambavillad ja viisime ketruseks väikesesse villavabrikusse. Natuke oli koerakarva ka kaasas.

Veel vast ainuke omalaadne, kus lõngaks saab kedrata ka väikest kogust villa, oma soovi järgi. Aga seda me just soovisime, saada enda erivärviliste lammaste erinevad villad eraldi erivärvilisteks kedratud. Kamba peale tuli kokku päris märkimisväärne kogus villa, nii et suutsime villavabriku perenaise Reeda päris ära ehmatada oma villabussiga. Aga hullu pole midagi, juba õige pea saame oma villadest kätte head lõngad. Et need head on, olen juba kogeda saanud, sest tööd tehakse seal väikestel villamasinatel tõesti asjatundlikult ja südamega.

Asjatundlikult ja südamega tegutseb Reet ka oma põhitegevuses, sealsamas lähedal asuvas Süvahavva Loodustalus. Kasvatab erinevaid ürte, maitse- ja ravimtaimi, valmistades neist erinevaid teesegusid. Ja teeb muudki õiget ja head asja. Looduse keskel, kahe jalaga maas....nii võtab Süvahavva Loodustalu oma tegemised kokku. Omalt poolt lisaksin veel meele ja maitsega, sest mina sain seal küll sellise "ürdilaksu", et nüüd võtan kindlasti taas käsile oma unarusse jäänud maitsetaimede põllunduse. Jalad maa peal, meeled pilvedes :)

Mõned pildid said villavabrikus ka üles võetud:

Vill saab vanal kraasimise(vati) masinal villavatiks.

Heidemasinalt tulnud heiderullid sõidavad liftiga ülemisele korrusele, kus asub ketrustuba. Reeda sõnul ainuke lift muidu nii tasasel Põlvamaal :)

Ja sellisel, horisontaalsel ketrusmasinal, mida Eestis on teadaolevalt olnud ainult kaks, saabki heidest lõng.

Haspel, millel valmis lõng keritakse vihti. Samal hasplil töötas ka Reeda ema. Ja Reet juba nooruses isegi, andes teistele haspeldajatele puhkust.

Tööle pandi meid kõiki ka. Pildil keerutab Riina villavihti tokiks.

Ja lõpetuseks külaskäik Süvahavva Loodustalu ürdimaale:

Tore ja asjalik päev oli. Tänud Süvahavva rahvale, kes meid nõnda kenasti vastu võttis ja hea tunde andis. Peast käis läbi mõtegi, et kui meie perel poleks juba oma mõnusat talupesa siin Pärnumaal, siis tahaks olla seal...

Lõbus ketramine

2010-07-15T18:31:00.011+03:00

Kirjutasin hiljaaegu ketramise tuurist, mis toimub üheaegselt Le Tour de France´ga. Tuleb aga tunnistada, et pole minu tuuritamine nõnda järjepidev kui jalgratturitel. Õigupoolest päris hõre teine. Sestap oli päris tore, kui võtsime Monikaga ette väikese koosketramise kohvikus Kompott. Koht ise tingis selle, et vokile läksid lõbusad ja kerged "kulinaarsed" katsetused.
Monika oli meie mõlemi jaoks tooraineid varunud - kokku oli ta kraasinud erinevaid värvilisi villalinte. Mina ei suutnud vastu panna koogel-moogel kraasirullile, milles ahvatlevad talumuna värvid. Üks vahva detail veel, muidu valge-kreemi-kollase villa sisse oli lipsanud natuke punast.
No aga teate ju küll, munarebuski võib kübeke punast teinekord olla. Läks lõnga sisse ka ja selline see munapudrulõng siis sai:

Monika oli igatahes tunduvalt kiirem ketruskokk, sel ajal kui ma oma krussi- ja vedrukorrutusega mässasin, olid tal juba nii salat kui ka praad valmis. Makralõhna tunnete?

Põhiroaks valmis kana-riisi-maisine lõng. Magustoitu sai ka, aga kahjuks ei jäänud pildile, selline shokolaadine tõmmu pruun, värviliste "puuvilja" tükikestega.

Käsitööga kohvikusse läheme teinegi kord :)

Ja siinkohal üleskutse kõigile teile, kes te oma kätega midagi mõnusat teete, seda tegemist ka teistega jagada tahaksite ning oma kätetööd müüagi soovite. Kohvik Kompott on lahkesti ootamas. Saab tulla üksi, kaksi ja kasvõi mitmekesi.

Mina aga jään nüüd ootama teie toredaid soove ja pakkumisi, kas meilitsi: julika@jaanitalu.eu või helistage mulle telefonile 5218299.

Käsitööga kohvikusse

2010-07-10T01:27:00.004+03:00

Laupäeval, 10. juulil sätin ennast pealinna poole ja võtan seekord voki ühes. Nimelt on mul ja Monikal plaan teha kohviku Kompott elutoas üks mõnus koosketramine. Köögipool toetab omakorda erimenüüga - suviselt kergete woki-roogadega. Ja kui nüüd pisut etterutates öelda, siis eks meie lõngategugi saab seekord üsna woki-värviline. Võib-olla ehk pisut suvikõrvitsat, suhkruhernest, maasikat, lisandiks suts tumeda rummi :)

Oled lahkelt oodatud nautima head sööki-jooki ja saama osa meie ehedast käsitöötegemisest.
Meie oleme kohal alates kella 13.00.

PS Säherdune woki-vokipäev pole mitte esimene. Ühel külmal talvepäeval said wokkajad ja vokkijad kokku Ülenurmel, Eesti Põllumajandusmuuseumi poolt korraldatud vokinädalal. Tol korral olid aga menüüs aus maavillane ja talupoeglikult rammus woki-roog.

Wokile ja vokile!

Start tallalaudadele

2010-07-03T13:33:00.010+03:00

Täna anti Rotterdamis avalöök järjekordsele Le Tour de France`le, mis toimub 3.-25.juulini 2010.

Seda, juba üle saja aasta korraldatud suurt velotuuri teavad ilmselt kõik, vähem teatakse aga samal ajal toimuvast käsitööliste üritusest nimega Le Tour de Fleece. Ehk siis samal ajal, kui tublid ratturid pedaale tallavad, teevad üle ilma ketrajad kaasa ketramise tuuril. Ja nii juba alates 2006 aastast. Reeglid on sellised, et reegleid polegi. Juhindutakse ja saadakse inspiratsiooni ratturite tuurist. Kui huvi on, siis rohkem teavet 2010 aasta ürituse kohta leiab Ravelry´s ja eelmiste aastate Le Tour de Fleece blogist.

Auhinnad on sel tuuril muidugi ka- puhas ketramise rõõm ja täiesti arvestatav kogus head käsitöölõnga!

Enne tuuri sai muidugi juba kõvasti eelsoojendustki tehtud. 3-päevane ketrusmaraton Hansapäevadel gildi aias koos ketruskambriliste, heavillaseltsiliste ja maavillastega :)

Järgmine peatus KOMPOTT

2010-06-15T00:40:00.009+03:00

Niimoodi võiks kõlada tramm nr.1 või tramm nr.3 juhi teadaanne, kui ta hakkab jõudma Narva mnt. maja number 36 juurde. Minul ja sinul oleks nüüd põhjust peatuses maha hüppata, et põigata sisse samas avatud kohvikusse.

Ja kuigi oled seal esimest korda, tundub ühtäkki kõik nõnda tuttav, justkui olnud juba. Meenub linnavanaema tuba, vana tammepuidust ümmargune laud ja moodne tikkjalgadel kapp, televiisorit alati katmas tikitud linik. Kuuled suminat elutoas ja näed tantsivaid vanemaid. Mõttes on magus teadmine, et täna võid koos tädi -ja onulastega veel kaua mängida. Näed maavanaema jahedat sahvrit, maast laeni kõrguvatel riiulitel hiiglama palju suuri purke, täis õunakompotti. Tunned pannkoogilõhna ja mäletad külmatunnet, kui memm saatis su sealtsamast sahvrist tooma uut purki maasikamoosi....

Ava nüüd sinagi oma kompott!

Kohvik Kompott. Õnn on väikestes asjades-hääles, lõhnas, valguses tapeedimustril, segu kildudest, mis on talletatud purkidesse mälusahvris. Kosutav ja põnev on avada kaas, maitsta möödunud suve, lapsepõlve, igatsusi, mälestusi. Kõik kordub kordumatult. Kompott elu parimatest hetkedest.

Kohvik Kompott asub Narva mnt. 36 Tallinn, telefon 6416015. Avatud E-P kell 11-23.

Hea Villa näitus Pärnus

2010-06-01T18:20:00.016+03:00

Pildid: Liis Luhamaa, Julika Roos

Pani puusse

2010-05-19T22:29:00.008+03:00

Inne jüripäeva es tohi maa sisse mulku tsutsata, sis tege pikne pal`lu kahju. Nõndamoodi arvati Urvaste kandis. Ja Rõuge rahvas teadis öelda, et jüripaeva peeti tooperäst-pikset pelätäs. Ümmer maja es tohi midagi tettä.

Meie pere ei liigutanud sel jüripäeva aegu mitte lillegi, mulgust maasse suskamisest rääkimata :) Ehk oligi sest abi, et otse talu kohal kärgatanud äike ja sähviv pikne lõi hoopis lähedal asuva saarepuude salu suurimasse ja vanimasse puusse. Ehk oli ka abi vanarahva tarkusest, kes tare ehitas ikka sinna, kus kaitseks olid juba puud kõrgumas.

Olin just minemas läbi äikesevihma sinnasamasse saarte lähedale karjamaale, et hommikul poeginud tallekesega utt varju alla tuua (kogu muu kari oli tuhatnelja juba ise lauta kihutanud), kui kõrvulukustav kõmakas käis. Oleksin läinud vaid minutike varem, ega edasi siit tahagi nüüd mõelda....

Igatahes olen nüüd tükiks ajaks kindel, et äikese ajal püsin toas, ja ehk isegi pistan võimalikult suured kummikud jala otsa. Sest lapsepõlve suurt äikesehirmu leevendas alati vanaema lohutus, et kui ikka kummisaabas jalas, ega siis äike külge löö :)

Hea Villa näitus

2010-05-17T12:15:00.026+03:00

Klõpsa pildil, näed suuremalt ka

Armsad sõbrad!

Alljärgnevaga kutsume teid vaatama Hea Villa näitust Maarja-Magdaleena Gildi näitusesaalis, Uus tn.5 Pärnus.

Avamine toimub 28.mail kell16.00, näitus jääb avatuks kuni 4.juunini.

Gildimaja on avatud T-R 11.00-17.00, L 11.00-15.00.

Hea Villa näitus sai ellu kutsutud, et uurida, kas meie lambakasvatajad väärtustavad villa kui väärtuslikku toorainet ja kui palju kasvatatakse Eestis lambaid, kelle vill on sobilik tekstiilitöödeks.

Näitusel on kokku saanud grupp lambakasvatajaid ja käsitöösõpru. Osalevad kaheksa talu perenaised, kelle karjasisene aretuspüüdlus on järjest parema villa suunas ja käsitöölised, kes väärtustavad head eestimaist lambavilla.

Näitus erineb tavapärasest, kuna peaesinejaks on seekord materjal-lihtsalt vill kogu oma ilus. Väljapanekul saab näha ja katsuda villa erinevates töötluse etappides: pesemata villast käsitsi kedratud lõngani.

Asjassepühendamatu ei pruugi ette kujutada, kui erineva väljanägemise ja omadustega see tuttav materjal olla võib. Samas iga käsitööline teab, et kvaliteetse käsitöö esmaseks nõudeks on õige materjali valik, olgu see siis vaibaks sobilik tugev ja vastupidav lõng või salli kudumiseks vajalik pehme peenvill.

Näitusel osalevad: Merike Palm Uue-Taatsi talust Läänemaal, Kadri Roosi Esna mõisast Järvamaal, Merike Bakhoff Vaike talust, Liis Luhamaa Männiku talust ja Julika Roos Jaani talust Pärnumaal, Riina Paisu Käki-Tasmuthi talust ja Eve Alekand Lülle talust Raplamaal, Liilia Tali Rõõmu talust Valgamaal.

Näituse idee algatasid ja eri kandi villarahvast aitasid kokku viia Liisa Kallam ja Liisa Tomasberg MTÜ-st Vildiarenduskeskus. Esimene Hea Villa näitus toimus augustis-septembris 2009 Eesti Käsitöö Maja galeriis Tallinnas. Sel aastal korraldab Hea Villa näitust MTÜ Hea Villa Selts.

Ootame lahkelt villailu nautima ja värsket koduleiba ning kitsejuustu maitsma 28.mail algusega kell 16.00 Maarja-Magdaleena Gildi ärklikorruse näitusesaalis.

Kõikidel näitusepäevadel on kohal käsitöölised, kes tutvustavad traditsioonilisi villatöötlemise võtteid, nagu villa kraasimine, kammimine, ketramine kedervarre ja vokiga.

Julika Roos

MTÜ Hea Villa Selts

Liisa Kallam

MTÜ Vildiarenduskeskus

Loodusvärvikoolitus

2010-05-12T22:59:00.010+03:00

Pühapäeval, 23.mail toimub selle aasta esimene Liisi loodusvärvikoolitus. Pikema ja täpse ülevaate koolituspäeva kavast ja sisust leiad siit.

Väike pildimeenutus eelmise aasta suvisest taimevärvi koolituspäevast Jaani talu õuel.

Kõigepealt ikka teooria

ja seejärel praktikumi aeg

ning värviline tulemus selline

Vaibavõistlus

2010-04-26T11:04:00.005+03:00

"Minu vana(ema) vaip", selline tore üritus on ellu kutsutud, et märgata ja taaselustada vanasid vaibakudumise tehnikaid. Nõnda annavad teada korraldajad vaibakonkursi tutvustuses.
Igaüks võib neti vahendusel konkursil ka ilma kudumata osaleda, andes hääle oma lemmikutele. Vanaemade aegsed vaibad tulevad väljanäituselegi, nii saab neid ise vaatama ja näppima minna:

26.-30. aprillil Tartu Antoniuse Gildis
4.-14. mail Maarja-Magdaleena Gildis Pärnus
18.-29.mail Tallinna Rahvaülikoolis

Maarja-Magdaleena Gildis on näituse avamine 4. mail, kellaaeg arvatavalt 17.00. Toimub ka väike loeng-workshop.

Karjalaskepäev

2010-04-23T11:52:00.005+03:00

Karjalaskepäev on püha, mis seostub lisaks karjale otseselt metsa, maa ja piksega.
Täna on puud ja võrsed puutumatud nagu hiies, maad ei harita, maa puhkab, maa hingab.

On hulk muudki pärimust, mida saame oma igapäevaellu tagasi tuua. Põliste tavade järgimisest sündiv kokkukuuluvustunne esivanemate ja loonaga annab meile hingejõudu. Nõnda muutume tervikliklikemaks ja tasakaalukamateks inimesteks.

Pikemalt kirjutab Karjalaskepäeva tähendusest ja pärimustest Maavalla Koda siin

Pildil: Käesoojendajad lambakarjusele, eks ikka enda lammaste villast, sekka borderkollist karjakoera imepehmet aluskarva.

Turule

2010-04-21T08:32:00.012+03:00

Laupäeval, 24. aprillil kell 11 - 14 Steineri aias
TALUTURG
Pärnu Taluturg alustab pärast talvepuhkust taas!

Pärnu Taluturult saab ikka kohalikku ja head kraami: korvi ja põske pista kodus küpsetatud leiba, saunas suitsutatud sinki, värsket ja suitsutatud kala, mett ja koduseid hoidiseid. Loomulikult ka kohalikku köögivilja, lihaleiba ja õnnelike kanade mune.

Seekord uudsena:
- Audruranna Aiandi võõrasemad ja kannikesed

- Lisaks toidupoolisele saab õhtuse koduse sauna tarbeks ka saunaviha kaasa osta.
- Kes või mis on Rohelise Luksuse Häärber?
- Kodumaiseid täistera-pastatooteid tutvustavad keskkonnast hoolivad inimesed!
- Elevust pakuvad seekord Jaani talu kitseema koos tallega! Kuidas see kitse lüpsmine ikkagi käib?

Lisaks toimuvad meisterdamise töötoad nii suurele kui väikesele, ja seda nii õues kui ka Maarja-Magdaleena Gildi majas (Uus 5).

Vaata lisa www.maarjamagdaleenagild.ee

Taluturuga samal ajal toimuvad Pärnu Kunstide Majas Steineri aia kõrval
Pärnu Pärimusmuusika Päevade pillimuusika õpitoad:

- Viiulimäng ja Pärnumaa pillilood – Sofia Joons (August Pulsti Õpistu)
- Kannel – Aime Reier (August Pulsti Õpistu)
- Kitarr – Ott Kaasik (Virre)
- Lõõts, karmoška – Siim Rikker (Tuulelõõtsutajad)

Osalemine pilliõpitubades on tasuta, kuid soovitame eelnevalt
registreeruda meiliaadressil ylle@jantson.ee

Vaata Pärnu Pärimusmuusika Päevade kava: www.praks.ee

kell 15 Maarja-Magdaleena Gildis
II PÄRNU PÄRIMUSMUUSIKA PÄEVADE kontsert õpitubades õpitust
Esinevad õpetajad ja kursuslased!

Kohtume taas Taluturul!

DUO Pärnus

2010-04-12T17:16:00.015+03:00

28.aprillini jääb Pärnus Uue Kunsti Muuseumis avatuks vildinäitus, autoriteks Liisa Kallam ja Liisa Tomasberg.

Näitus “DUO” hõlmab kahe tekstiilikunstniku – Liisa Kallami ja Liisa Tomasbergi viimase paari aasta töid. Kahte autorit seob huvi tegeleda viltmaterjaliga peamiselt sisustustekstiilide vallas, sügavam huvi materjali olemuse ja arendamise osas. Ühiselt loodi aastal 2005 MTÜ Vildiarenduskeskus, et lisaks disainile viia läbi villa- ja vildialaseid koolitusi ja kursuseid. Autoreid köidab enam suuremõõtmeliste tekstiilide viltimine, osaliselt inspiratsiooniks Aasia maade tihked paksud jurta vildid. Näitusel saab tutvuda seeria põrandavaipadega, kus on ühendatud vilt ja villane lõng “Villu”, olles nii läbi põimitud kui sisse vilditud kujul. Vaibad on valmistatud käsitsi, osad järeltöödeldud Soome vildivabriku vildimasinal. Teise osa moodustavad näitusel snowtube`id ehk istmeid igale eale. Istete vormid on inspireeritud Snowtubes`idest, millega on harjutud liuglema mägedelt alla ehk tuubima. Snowtubes`ide vormid pakuvad istet, on dekoratiivseks objektiks interjööris, väiksemad vormid pakuvad lastele mängulusti. Snowtube`i kuju on alati veidi üllatuslik, tegu on erinevate sõidukite sisekummidega, mis täitudes õhuga võtavad kergelt ebaühtlase vormi. Vormid on kaetud käsitsi valmistatud viltkangaga ja paar tuubi on saanud “Villu” lõngast heegeldatud katte. Tuubide katted on valmistatud erinevatest kiusegudest, nagu turvas + vill ja linakiud + vill. Näitus DUO oli aastal 2009 eksponeeritud Estonia Talveaias.

Pisike asjaline külastaja proovimas tuubimist näitusesaalis.
Fotod: Liisa Kallam ja Liisa Tomasberg

Leivahullamised

2010-03-28T22:26:00.003+03:00

Tükil ajal pole ise leiba küpsetanud. Leivaastjagi toanurgas nõnda hõredaks kuivanud, et annab pragude vahelt sisse piiluda. Aga leivapojuke seal kuival ilusasti olemas-ootamas. Sooja dushiga saab astja jälle tihedaks ja leivajuuretise elule. Uue leivateo tahaks nüüd kohe kibekiiresti ette võtta, sest sattusin sellisele vahvale Ragne kokkamise päevikule.
Nojah, olen ikka vanarahva moodi arvanud, et rukkileib on eestlase põhitoit ja kõik muu leivakõrvane. Selles päevikus on nüüd mõnusalt ja tänapäevaselt 2 in 1 leivakõrvane hoopis leiva sisse pugenud. Vali mida soovid, maitsed on magusast soolaseni.

Kalendrikevad tuli...

2010-03-21T12:36:00.006+02:00

...meile eile sellega, et Johanna (8-aastane) kraamis välja Kivirähki raamatu "KAKA JA KEVAD", pidades kõige asjakohasemaks veelkord üle lugeda raamatu nimilugu.

"...Nad armastasid teineteist väga ja kallistasid iga päev mitu korda, palju rohkem kui varblased".

Kevadet!

Laupäevased õpitoad

2010-03-11T22:36:00.003+02:00

Klõpsates pildil näed suuremalt ka.

Vähe villa, palju salli

2010-03-11T17:07:00.004+02:00

Väga vahva ja põneva salli meisterdamise õpetus Marianne poolt Craftwergi päevikus.
Sallid on mu erilised lemmikud ja kulunud linad olen ka ikka kõik ilusasti alles hoidnud :) Villa poole pealt aga söendan siin nõu anda, et vabalt võib kasutada ka tumedat tooni villasid. Kui Sul on parasjagu naturaalseid, looduslikke tumedaid villatupse... pestes ei anna need värvi mitte.
Huviga jään ootama Craftwergi uut postitust!

Punane oleks rumal

2010-03-04T21:01:00.010+02:00

"Vanemad vokid on enamus värvimata (...). Uuemal ajal on hakatud vokke veel enam kollaseks peitsima ja sellest on saanud rahva seas arvaminegi, et muu värv ei sobi vokile, kuna "punane oleks rumal ja musta keegi ei taha".

Nii kirjutab Ella Koern oma magistritöös Lõngavalmistamisest Eestis.Tartu Ülikool, aasta oli siis 1942.

Ja mina nuputasin, miks üks mu vana vokk küll sedasi kollaseks on võõbatud, aga nüüd sain teada, et pole ta mitte ainult vana, vaid moekas veel pealegi.
Aitäh Liisile, kes viite saatis.

Kahaneb ja kasvab

2010-02-28T16:42:00.006+02:00

Esimesed taluelu kevadmärgid on igatahes käes, kuivad ahju-ja pliidipuud on kuuris peaaegu et otsakorral, hirmkiirelt kahanevad ka heinarullid. Õnneks samavõrd silmnähtavalt vähenevad lumehangedki. Loodame, et see talv enam lund taeva pole jätnud, kohe täitsa rõõmustavad on praegused vihmased ilmad. Mis aga veel otsa pole saanud, on meie laudarahva tallesadu. Arvasime küll, et talvega on asi ühel pool, aga märgid näitavad, et seekord on lisaks tulemas ka kevadisi lambalapsi. Siin piltidel on mõned viimastel nädalatel sündinud tallekesed.

Kasukate värvidest on esindatud nii valget, erinevaid pruune ja hulgaliselt musta. Ühtlaseks talviseks moejooneks aga seekord pea kõikidel talledel väikesed valged "lumemütsid".

Järjest kasvava kevade ootuse ja tervitustega Jaani talust!

Tallukad

2010-02-26T19:13:00.006+02:00

Mul lähevad kohe kõrvad kikki ja silmad särama, kui juhtun kuulama ja lugema miskit koerakarvade kohta :)
Leina Neima annab Craftwergi päevikus teada, kuidas valmistada koerakarvaseid tallasoojendajaid. Väga vahva õpetus, Leina!
Meenus kohe mu armas vanaema, kes omal ajal lastelastele sooje taldasid vanaisa vanast lambanahksest kasukast saabaste sisse lõikas, meie kutsusime neid põhjukateks (Virumaa murre, kust me peaaegu kõik pärit oleme :)
Koerakarvad ja jalatallad, need sobivad hästi kokku, tean seda omast jalast, sest enam ei kujuta üht eestimaist talve ilma koeralõnga sokkideta ettegi.

Sooje varbaid!

Sõbralikud sokikesed

2010-02-11T22:37:00.021+02:00

Et mis mõttes nüüd sõbralikud. Tegelikult päris mitmes mõttes. Sellised soojad, käsitsi kedratud, käsitsi kootud, taimedega värvitud, üleni naturaalsetest materjalidest. Otse loodusest. Aga olulisem veel, et nende väikeste sokikeste tegemisel on koos nii palju mu heade sõprade ja tuttavate südamega tehtud käsitööd, et selle kohe peab kirja panema.

Kõigepealt mu ülepõldude hea naabrimemm Vaike, kes mind ikka koerakarvaga varustab, nii nagu ka teised head tuttavad, kes ei pea paljuks oma koerakarvad kokku koguda ja mulle ketruseks tuua.

Nahakoja Piret, kes ilusat nahatööd teeb, seejuures ka armsaid nahast nööpe.

Liis, kes taimedest imelisi värve välja võlub ja nendega lõnga värvib.

Merike, kes seente värvielu tunneb ja samuti taimedega nii lõnga kui ka villa värvib.

Sangaste villaveskimees Neeme, kes meie lammaste villadest alati ilusaid lõngu ketrab.

Anne, kes mu ideed ja käsitsikedratud (koerakarva) lõngad või ka villaveskis tehtud imekiiresti pehmeks kudumiks vormistab ja endagi poolt alati häid kudumise nõuandeid jagab.

Ja mainimata ei saa jätta muidugi mu neljajalgsed laudasõpru, kes kõik usinasti mulle head ja paremat ketrusmaterjali "toodavad".

Siin ülemisel pildil Liisi poolt krapiga värvitud lõng, Merikese seentega (verev vöödik) värvitud vill, Pireti "villakoera" alaska malamuudi pehme valge aluskarv, mis kedratud vokil kokku lambavillaga. Naturaalsed lõngavärvid on aga kõik pärit meie oma villakandjatelt.

Koerakarva-lambavilla kudumite sarjale "Talulaps" on peagi lisandumas teisigi soojendavaid kehakatteid, mõeldes kõige pisimatele (0-6 kuud).

"Affet"

2010-02-11T00:16:00.008+02:00

Monika tuletas mulle täna meelde, et olin lubanud panna päevikusse pilte ja juttu meie uutest lammastest. Niisiis, saage tuttavaks, Jaani talu värsked laudaelanikud, ja ühtlasi ka esimesed ahvenamaa lambad Eestis ning väljaspool Soome riigipiiri.

"Affe", nõnda soomlased neid hellitavalt kutsuvad, on pärit nagu nimigi ütleb, Ahvenamaalt.
See algupärane tõug kuulub põhja-lühisabaliste lammaste perre, nii on nad ajalooliselt ka üsnagi lähedased meie oma eesti maalammastele. Ahvenamaa lambaid hakati päästma ja säilitama, kui alles oli jäänud vaid 14 isendit. Praeguseks on neid ligikaudu 1000 ja lisaks Ahvenamaale kasvatatakse neid ka Soome saarestikel ja Mandri-Soomes. Järjest rohkem võidab see väikesekasvuline, põhjamaises kliimas aastatuhandete jooksul kohanenud tõug populaarsust. Nii kiindusin ka mina nendesse kohe ja vaimustun järjest, sest mulle kui "villahullule" pakub avastamist nende lammaste rikkalik vill, mis on pikakiuline, kahekihiline ja väga põnevate värvikombinatsioonidega. Nii näiteks võib pealtpoolt üleni pruun lammas osutuda hoopis kahevärviliseks, kel alusvill lumivalge. On erinevaid pruune, musta, päris valget, hallikaid ja kreemikat värvi ja nende värvide erinevaid nö salgulisi kooslusi. Igatahes mulle kui käsitsi ketrajale on rõõmu kuipalju :)

Sügise poole jõuavad meile ahvenamaa jäärad, nii on järgmiseks aastaks oodata juba karjakasvu. Muidugi jätkame ka eesti maalamba kasvatamist ja säilitamist, kelledest meie lambakasvatus ja mu aina süvenev vokivaimustus ju ka alguse sai.

Töötubade päev

2010-02-09T12:13:00.006+02:00

Klikka pilti suuremaks

Laupäeval, 13.veebruaril on Maarja-Magdaleena Gildi majas taas töötubade päev. Ketruskambris jagame Liis ja mina huvilistele esmaseid koerakarva ketramise nippe ja nõkse-ketramine algajatele nii kedervarre kui ka vokiga.
Aga seda, kes kõik gildimajas toimetavad ja mida põnevat sünnib seal ka muudel päevadel, saab nüüd vaadata ja lugeda Maarja-Magdaleena Gildi vastavatud kodulehelt.

Tule meile külla!

Vitamiinipuudus

2010-02-08T17:35:00.008+02:00

Talvenaudingust on saanud lumeväsimus, vitamiinipuudusest vaimunälg. Sestap otsis silm midagigi värsket ja pilk jäi pidama pliidi kohal rippuval sibulavõrgul. Selline tore võrkkott, mis ennevanasti ikka ausast puuvillast punutud, ja mu mälupildis sisaldas nii mees- kui ka naisinimese kandamina alati vähemalt üht saiapätsi ja piimapudelit. Mu sibulate ümbris seevastu on hoopis miskisest läikivast kapronkiust põimitud.

Tea, kas andis sibul vaimuvärskust või mõte helklevast võrgust, aga meenus Craftwergi raamitu kotiteema saatuslikust naisest. Nõnda siis kaunistasin oma lõbuks veidi väsinud võrgukoti mõnede mustade pärlite ja litritega ja üks pikakarvaline sall sai jupi lühemaks, et katta kulunud sangad. Mõttes tegin kummarduse Peipsiääre kangetele ja tublidele naistele.

Siinkohal aga ka tervitused Craftwergi perele ja vaimuvitamiini kõigile kotiüritusel osalejatele, sest uus "Raamist väljas" kotiteema on välja kuulutatud.

Sinine ja valge

2010-01-20T13:12:00.011+02:00

Hea Piret tõi Mardilaada aegu mulle ketrusprooviks oma koerte aluskarva ja hiljem saatis ka pildid. Mulle meeldis nende hulgast kõige rohkem see sinitaevaga rannapilt ja Pireti lahkel loal selle ka avaldan. Koerad on alaska malamuudid, kelle kohta on ilusa iseloomustuse kirjutanud koeraveeb.

Aga et see ürgne tõug, nagu nimigi viitab, pärineb karmidelt lumistelt aladelt, kus taevas pigem jäiselt külmsinine kui siniselt suvesoe, siis siin vaade ühest hirmkülmast talvehommikust meie karjamaadele.
Kui me nüüd ise juba ei kasvataks lambaid ja karjakoeri borderkollisid, siis valiks arvatavasti omale hoopis selle targa ja tööka koeratõu esindajad, sest vaadates ümberringi neid lumevälju ja tagasitulevaid päristalvesid, oleks ju imevahva koerte kelgurakendiga ringi tuisata või kui automootor järjekordselt ei käivitu, sutsti kohalikku poodigi libiseda.

Hea meelega kasvataks neid muidugi ka kui "villakoeri", kes alaska malamuudid kahtlemata on. Seesama koeraveeb toob nende juures ühe "miinusena" välja just rohke karvavahetuse, mis kasvatajaile tülikas lisakohustus. Mulle endale tundub see omadus küll kõvasti plusspoolele minevat :)
Siin väike prooviketrus nende koerte valgest aluskarvast, ühekordne koerakarvalõng on kokku korrutatud meie talu lambavillaga. Mõnus, pehme, soe....nagu alaska malamuut isegi.

Vokkima ja wokkama

2010-01-13T23:34:00.003+02:00

Rohkemat tutvustamist vokinädala tegemistest Eesti Põllumajandusmuuseumis leiad siit.

Kohtumiseni Ülenurmel!

Verandal

2010-01-11T20:10:00.007+02:00

Uue aasta teise päeva ilus, külm ja karge hommik Esnas. Kadri oli meie saabudes jõudnud juba lambarasva mõisaköögis sulatada. Muud ettevalmistused tegime sealsamas, igaüks sai vajaliku pikkusega küünlatahid pulga külge siduda ja raskuseks väikesed mutrid alla rippuma. Ja siis välja, mõisa verandale küünlaid kastma. Ikka nii, et kordamööda sularasva sisse ja välja. Ja nii jälle uuesti ja uuesti, kindlas rütmis, tahtide otsa seotud mutrite vaikne kõlksatus vastu potipõhja. Kuidagi väga rituaalne oli see.

Vahepeal kui sularasv tahtis natuke rohkem hangumist ja meie varbad ülessulatamist, tegime tutvust Esna mõisa ruumidega ja imetlesime mõisapargi vaateid.

Ja taas verandale, kuni lumivalged küünlad me arvates parajaks said kastetud.

Aga siin üks võimas jääpurikas sealsamas veranda katuseääres. Seegi ju omamoodi kastmine, eks ole.

Aitäh Kadrile ja Indrekule Esnas!

Laupäevased töötoad

2010-01-06T21:02:00.004+02:00

...

2010-01-01T12:30:00.006+02:00

HEAD UUT AASTAT!

Musterdamise päevad-Seto kirä`

2009-12-29T19:23:00.003+02:00

Selline vahva teade tuli e-postkasti Maavalla koja kaudu:

Musterdamise päevad - Seto kirä'

2.-5. jaanuaril 2010 on Obinitsas Õie korteris (postkontori peal) musterdamise päevad: villa kraasimine, lõnga tegemine ja korrutamine, seto mustrite vaatamine ja mahajoonistamine, seebikeetmine, makrameetehnikas kandevõrgu tegemine, paelte-vööde tegemine, sõirakeetmine, laulmine, juttude rääkimine jne.

Oma tulekust anna teada, ülejäänu lepime isiklikult kokku.

Õpetjad: Õie ja Kairi
56252788

Jõulu!

2009-12-24T19:09:00.005+02:00

Jõulude ajal hakkavad loomad inimkeeli kõnelema,
kes keskööl lauta läeb,
see kuuleb kõik
saladused ära.....

Loomade tagasilaulja

2009-12-22T12:38:00.011+02:00

(muinasjutt Põhja-Ameerika algonkinidelt)

Oli kord suur küla. Külarahvas käis jõel lõhet, hõrnast ja angerjat püüdmas. Nad küttisid ka põtru, kuivatasid põdraliha ja küpsetasid lõkkel pruuniks.
Kord ütlesid kaks meest: "Me lähme vaatame, kas kaugemal ka inimesi elab."
"Millal te tagasi tulete?" küsisid teised neilt.
"Enne ei tule, kui kohtame kuskil inimesi."
"Kuhupoole me lähme?" küsis üks mees teiselt.
"Lähme lõuna poole, "ütles teine.
Nad hakkasid minema, läksid ja läksid. Nii nad läksid kaks nädalat, kuni jõudsid ühe vigvami juurde. See oli pikk vigvam, mõlemas otsas uks. Vigvamis oli vanamees ja vanaeit. Vanamees ütles:
"Ma elan siin maailma algusest saadik. Minu vanaema oli siin, kui maailm tehti. See siin on töötegemise vigvam."
"Mis tööd sa siin teed?" küsisid mehed.
"Seda te näete õhtul, kui ma tööle hakkan, " vastas mees. "Praegu ma ei saa tööd teha. Vanaema, anna ruttu meestele süüa."
Vanaeit tõusis ja keetis natuke põdraliha. Kui külalised söönuks said, koristas vanaeit potid-kulbid kokku. Meestele tehti asemed vigvami seinte äärde. Vanaeit ütles, et neil läheb vigvamit öösi vaja.
Mees hakkas kasetohulahmakal trummi lööma ja laulma. Ta ütles: "Ma laulan kõikidele loomadele, et nad elusaks saaksid, et nad ellu ärkaksid neist loomade tükkidest, tiibadest, päädest ja jalgadest, mis inimesed ära viskavad."
Puhteaegu jättis ta laulmise. Hommikul ütles ta külalistele: "See on minu töö iga öösi. Mulle ei meeldi kui inimesed loomi raiskavad. Inimesed peavad kõik ära kasutama. Nad peavad ära kasutama angerja naha ja muud osad. Mida nad ei kasuta, selle peavad nad maha matma. Nad ei tohi lasta ühelainsal karvakeselgi kaotsi minna."
Siis ütles vanamees: "Minu kanuu on all jõe ääres."
Nad läksid jõe äärde. Ta ütles: "Kas te näete kalu siiapoole ujumas?"
Ta võttis teokarbist tehtud vile ja vilistas. Vesi oli väga selge ja mehed nägid vees igasuguseid kalu.
"Need on minu kalad, "ütles ta. "Nad sünnivad kalatükkidest, mis inimesed ära viskavad. Ma laulan neile ja nad tulevad tagasi."
"Kas siinmail veel inimesi elab?" küsisid mehed.
"Elab ikka, " vastas loomade tagasilaulja.
"Olgu pääle, "ütlesid mehed. "Nüüd me lähme koju tagasi."
Nad hakkasid põhja poole tagasi minema. Läksid ja läksid, kuni sai mindud kaks nädalat. Siis nad jõudsid koju. Kodus nad rääkisid, kuidas olid olnud külas loomade tagasilaulja juures. Nad rääkisid ka, mis loomade tagasilaulja neile oli ütelnud.

Kristina Rajando näitus "Läks nahka" Eesti Käsitöö Maja Galeriis (Pikk tn. 22 Tallinn) on avatud 4. jaanuarini.

Aitäh Sulle, Kristina!

Aedniku puhkus

2009-12-20T17:58:00.007+02:00

Talvine

2009-12-16T22:35:00.008+02:00

Külm tõi uued värvid, sall tõsi, soojendas juba eelmisel talvel. Värske lume toonid koos jõulumeeleoluga on aga välja valitud ja lõbus kiire kudumine ees. Tegemine ikka samast sarjast.

3x viisteist

2009-12-15T22:39:00.013+02:00

-15 talvekülma
15. päev detsembrit
+ 15 grammi koera-lambasooja

Parasjagu uue talvevärvilise salli soojaks triibuks.

Avatud

2009-12-15T14:09:00.013+02:00

Täna ja homme tegutsevad ketruskambris Liis ja Merike, mind leiab seal toimetamas neljapäeval ja reedel. Laupäeval, 19. detsembril oleme aga kõik turulised, sealsamas gildimaja ümbruses ja Steineri aias toimub jõulueelne taluturg. Ka gildimaja on avatud ja taas tegutsevad erinevad töötoad ja meistrikojad.

Kohtumiseni!

Koduloom ja lemmikloom

2009-12-10T22:58:00.007+02:00

Kunagi olid koduloomad ja metsloomad. Nüüd on lemmikloomad ja lihaloomad. Vahe on vägev.

Teoloog Toomas Paul

Meil on koduloomad. Nagu oli kunagi- suur koer kaitseb kodu, karjakoerad käivad karjas ja kassid püüavad hiiri.
Kitsed annavad piima ja lambad villa ning mõlemad hooldavad maastikku. Ja kui jõuab kord kätte nende aeg minna taevastele karjamaadele, siis kingivad ka naha ja annavad maitsva toidu lauale.
Jaani talu lammaste villasid, sellest kedratud lõnga, nii käsitsi kui ka villaveskis tehtud, samuti lamba-ja kitsenahkasid, saad tulla vaatama ja ostma Maarja-Magdaleena Gildi poest ja Ketruskambrist Uus tn.5 Pärnus. Ja loomulikult leiab mind aeg-ajalt ka mõnusatel käsitöölaatadel ja taluturgudel. Viimane neist ongi toimumas juba 19.detsembril Pärnus Steineri aias ja selle ümbruses. Kohe sealsamas gildimaja juures.

Piltidel väike valik meie talu lamba-ja kitsenahkadest, mis Soome nahaparkalite käe alt värskelt saabunud.

Sada sügisvärvi silma

2009-12-09T01:17:00.015+02:00

Lõngasalve varud, mõnuga ribadeks lõigatud vanad pitspluusid, sada silma vardale 10 mm. "Värvikoodi" andis sügis kodutalu õuelt.

Eeskuju Sally Harding`i raamat "Jämedate varrastega kiirelt kootud", kirjastus Varrak 2005. Kudumine tõepoolest kiire ja..... sügisene, sest nii nagu sa hommikul ei tea, milliseks kujuneb üks Èestimaa sügisilm, sai ka salli tegelikust pildist aimu alles viimase silma mahakudumisel.

Kohe-kohe toovad talvekraadid aga juba uued värvid. Ja minu uue salli :)

Ketruskamber

2009-12-07T14:52:00.015+02:00

Et mitte päris samasugust postitust teha, muutsin vähemalt pealkirja ära :)

Liis pani oma päevikus kõik olulise juba kirja, nii et hea meelega suunan teid sujuvalt siia lugema-tutvuma.

Ketruskamber kolme ketrajaga kutsub külla!

Värskelt saabus ka gildimaja pressiteade:

12. det.2009 11.00-15.00 ÕPITUBADE PÄEV, Maarja-Magdaleena Gild Uus tn 5

Maarja-Magdaleena Gild ootab kõiki jõulukinke meisterdama ja oma käe ning mõttega endale pühadetunnet looma.

- kätt saab proovida küünlalaterna, lõhnava jõulukaardi ja trükitud riidest kotikeste valmistamisel

- lastel on võimalus nukukesi meisterdada, joonistada, voltida, värvida, punuda, lõigata, kleepida ja puutööd teha

- eriliste jõulupakendite töötoas saab voltida paberist, kartongist ja papist kauneid, lõbusaid, praktilisi, lihtsaid ja ka keerukaid pakendeid ja karbikesi, samas ka kaunistada neid ajaleherosettide, nööbiripatsite, paelte, lipsude ja palju muu ilusaga

- vaibakojas proovi vaiba kudumist, see on täiesti tasuta

- põnevust pakub kedervarre või vokiga ketramine, käsi või trummelkraasiga kraasimine, villakammidega kammimine

- igaüks saab ehteid meisterdada nii endale kui kuusele riputamiseks, materjalideks pärlid, traat, lõng, vill, nahk, metall, klaas, vits, puu ja muu

- maiasmokkadele trühvlite valmistamine

- ilugurmaanidele kookosrasvast, sheavõist ja oliivõlist seebide keetmine

Enamik õpitubades osalemise hind jääb vahemikku 15 kuni 75 krooni, vaid trühvlite valmistamine ja seebi keetmine on kõrgema tasuga.

Päeva lõpetuseks ootame teid meie maja ärklisaali, kus kell 15.00 algab Eesti Mandoliinide Orkestri jõulukontsert.

Muusikakollektiivi eestvedaja ja kunstiline juht on Olavi Kõrre. Orkestris mängivad muusikud Pärnus, Põlvast, Võru-ja Harjumaalt. Kontserdil kõlavad igihaljad jõulumeloodiad ning solistina astub üles mitmekordne Pärnu Suupillifestivali laureaat Melani Tali, kelle lummav suupillimäng ei jäta kedagi ükskõikseks.

Täpsem info:

Kadri Rebane

tel.55588187

Teeme ise jõulud!

Tiksub

2009-12-02T12:52:00.002+02:00

"Raamist väljas" sügissonaadiks saanud kott on leidnud seekord uue "raami" ja tiksub nüüd seinakellana oma aega. Craftwergi pere sosistas välja uue kotiteema, sellise intrigeeriva, et pani loovuse mõtted juba ka tiksuma....nojaa, kui oled korra sõrme andnud....
Eks ta raske nüüd ole ka, kui mõelda, et viimaste aegade põhiliseks "daami aksessuaariks" on olnud laudabotikud ja käed küünarnukkideni värskelt pügatud aroomikates lambavillakuhjades.

Tervitatavad on aga sellised ühistegemised ja- teemad. Sünnib alati midagi uut, põnevat, erinäolist. Vaata neid, oma isetegemise lugudega kottide sügisalbumit siit .

Lihtsad pärimused

2009-11-29T00:51:00.000+02:00

Liis kirjutas mu viimase villavaka postituse kommentaariumis, et kihnu veimite asjus oleks ehk tõlget vaja. No nii. Võtsin mina ükskord jällegi lugeda ühe oma raamatulemmikutest "Lihtne pärimus", mille ilusaks ja asjalikuks kirjutanud ja koostanud Kristina Rajando ja Mari Viik.
Seal selline lause: "Kihnu tüdrukud panid poiste pilgu püüdmiseks kördipaela (seelikupaela) sisse oinakoti pealt niidetud villa." Ja kõik. Ega rohkemat seletust siis ei leidnudki. Aga kui juba kördipael, siis oli enne lõng ja vill ja ketramine. Nii mu mõte liikuma läks.
Tüdruk pole enam ammuilma ja poiste pilgupüüdmisest ka nagu ei hooli :) Ketrustööd on mul küll käsil nagu muiste , seejuures aga peas ka pisukesed mõtted "tootearendusest". Kuna ehedat "materjali" kodukarjamaadel ringi jooksmas (muide päris Kihnu päritolu ka seejuures) , siis käärid kätte ja.... nii said Mardilaadale mõned lõngakerad kaasa. Seal sain ka lõpuks pikema seletuse otse "allikast", põlleservast õnnestus kinni võtta Kihnu memmel Helmil, kes mulle ilusasti selle pärimuse lahti seletas. Eesti keelde panduna siis nii, et vana kihnu uskumuse järgi oli jäära munandikoti pealt pügatud villal vägi sees, seda kedrati tüdrukute poolt mitte ainult kördipaela lõnga sisse, vaid igale poole mujalegi, küll suka-, säärepaelte-, kindalõngade sisse. Ja nii need veimevaka asjad "kiidetud" said. Poisid võlutud, noored naised õnnelikud :)
Siia lõpetuseks raamatu "Lihtne pärimus" eessõna: "Raamat tutvustab etnograafilisi ja muinasesemeid koos suulise pärimuse, kommete ja valmistamistavadega. Loomis- ja saamislugude kirjeldused ja õpetused on nopitud eesti maarahva käest aegade jooksul kogutud ning muuseumiarhiividesse talletatud pärimusest. Keskmeks on ikka inimene oma igapäevaelu tegemiste ja uskumustega. Neist kildudest on kokku pandud tervik, mis koos vastava eseme, materjali või tehnoloogiaga vihjab võimalusele seda kõike edukalt ka tänapäeval kasutada".

Valgust

2009-11-25T15:54:00.000+02:00

Vana-vana kuuselaud rehetalu lakapealselt, roostetanud kett laudaseinalt ja kolm lampi ehituspoest. Valmis sai lamp ja riiul üheskoos.

Meie elamises üks sarnane juba töölauda valgustamas, see siin on pakkuda teistele.
Suurus pikkupidi 180 cm, laius 25 cm, valguseks 3 X 20W.
Puidu pind on lihvitud ja immutatud linaõliga.
Hind: 1500.- krooni.
Pööningutelt leiab aga veelgi erinevas mõõdus, mustris ja vanavanuses puitu. Kui on erisoove.
Küsi Joelilt tel 5065705 või kirjuta joel@jaanitalu.eu

Üleminek talveajale

2009-11-23T11:00:00.000+02:00

Craftwerki tegijate "Raamist väljas" tänuväärne kotimeisterdamise ühisüritus pani minugi mõtted raamist väljuma ja sedavõrd, et oma kotiteoga ei mahtunudki inspiratsiooniks antud teemasse :) Aga kindlasti ootan põnevusega, mis on juba järgnevate kuude teema.

Kellad on ammu talveajale keeratud, loodus sätib end puhkama, aga inimesed muudkui tormavad. Aega ei ole, kiire, kiire, kiire.... kuidas sina jõuad, seda, teist, kolmandat? Ei jõuagi.
Mul on aega küll. See aeg ei taha muidugi kuidagi kokku sobituda etteantud tähtaegadega, busside sõidugraafikutega, kokkulepitud kohtumistega jne, jne. Ja nii ongi, et oma lähedaste meelehärmiks toimetan lõpuks ikka "kaheteistkümnendal tunnil" ja viimasel minutil. Ilma seieriteta ei saa aga minagi.

Aga kellakotist või kotikellast saab patarei alati välja võtta.

Aega ju on.

Kihnu väega veimevakk

2009-11-16T15:50:00.000+02:00

Käisin käärid kaasas jäärapoiste juures. Ja ketrasin.

Helmi Kihnust pani sõnasse: "Kui tüdrik tegi veimi, tahtis et hästi kiidetud veimid saaks. Siis ketras lõnga sisse jäära koti villasid."

Peenike tahab pikka istet

2009-11-14T21:41:00.001+02:00

See vanasõna käivat küll peene kanga kudumise kohta, passib aga samavõrd ka peenemat ketrustööd iseloomustama. Pikk oli see istumine tõesti. Asjal oli muidugi mõte sees, võib öelda, et selline väike "projekt" isegi. Nimelt oli mul ammuilma soov Haapsalu salli järele. Teate ju küll, see imeilus salliraamat ja usinad Isetegija kudujad oma imeilusate sallide-rätikutega. Ise ma kahjuks pitsimustrit aga lugeda ei oska. Juhtus, et Anne tuli näitama oma kaunist kudumit ja nii saigi kokku lepitud, et tema võtab ette uue kudumise ning minu poolt tuleb lõng. Aga kui sul on lambad ja vokk ja sa ketrad, siis pole ju põhjust minna poodi lõnga, isegi pitsilõnga järele mitte.

Ketruseks valisin välja pooleaastaselt pügatud maalamba tallede villadest parima. Pehme, pikakiulise, pruunikas-musta värvusega. Nagu kirjutab Haapsalu salli raamatki, kasutati ajalooliselt valge lõnga kõrval ka naturaalset halli ja musta ning enamasti just tallede seljavillast kedratud lõnga.

Haapsalu salliks sai ühekordne maavillane tallelõng, mustriks nuppudega pajulehekiri.

Lõngakulu natuke alla 100 grammi.

Kuigi peenikese lõnga ketramine oli pikk-pikk ja Anne pooleli kudumine pidi ootama uue värtnatäie jagu lõnga, tundub mulle praegu, et kõikse raskem on Haapsalu salli puhul hoopis see, kuidas teda pildile saada. Nagu juuresolevatelt fotodeltki näeb, ei õnnestunud see mul just hästi.
Sall on aga mõnus ja pehme, selline oma. Loodetavasti nii mõnigi saab nüüd innustust ja ketrab endagi salli või rätiku jaoks mõeldud lõnga ise. Meil Annega on igatahes järgmine töö kavas ning mul voki peal valmimas uus lõng, seekord lambahall. Ainult, et muster on veel valimata, nad ju kõik omamoodi kaunid.

Mardilaat

2009-11-05T01:53:00.000+02:00

5.-7. novembrini toimub arvult juba kolmeteistkümnes Mardilaat.
Aastateemaks on kangakudumine.
Nii nagu kangas saab alguse koe-ja lõimelõngadest, nõnda lõngad enamasti villast.
Seda, kuidasmoodi villast saab lõnga, esiemade kombel kraasides, kammides, kedervarrega ja vokil kedrates, on võimalus tulla ise vaatama ja proovima Mardilaadale Hea Villa Seltsi õpituppa.
Meiega koos on ka Eesti Maalamba Ühingu ja Maavillaste naised. Ja mehed ka :)
Aga kui silmad laadal sedasama Pärnu-Jaagupi kihelkonna triipu, siis oled mind leidnud.

Laadal kohtume!

2009-10-22T19:39:00.000+03:00

Maarja- Magdaleena Gild annab teada:

PÄRNU TALUTURG

Laupäeval, 24. oktoobril kell 11-15 Pärnus Steineri aias

Kohtume taas Pärnu Taluturul, kus saab korvi ja põske pista head ja paremat -kodus küpsetatud leiba, saunas suitsutatud sinki, värsket ja suitsutatud kala, mett ja koduseid hoidiseid. Loomulikult ka kohalikku köögivilja, lihaleiba ja õnnelike kanade mune.
Sooja suppi ja teed pakub MTÜ Pärnu Pataljoni Kogu, toimuvad meisterdamise töötoad kogu perele nii õues kui ka Maarja-Magdaleena Gildi majas (Uus 5)

See turg on teeviidaks vanade, lihtsate ja toimivate lahenduste suunas.

Taluturg toimub koostöös:
Maarja-Magdaleena Gild, Punane Torn ja Pärnu Linnavalitsus

Steineri aed asub Pühavaimu tn.8 Pärnu Kunstide Maja vastas

Koerailm

2009-10-18T00:15:00.002+03:00

See väljend on praegu vast igaühel suus, kes vähegi nina ukse vahelt välja pistab. Aga mitte ka igal pool, meist lõunapoolsete rahvaste jaoks tähendavat koerailm ( ingl.k. Dog Days) üldsegi aasta kuumimaid päevi. Sellest kirjutab oma blogis harrastusastroloog Tiina ja pikemalt saab inglise keeles lugeda veel siit.
Kui nüüd see külm ja kõle ning kuum ja soe kokku panna, siis tundub päris asjakohane teha siia üks postitus koeralõnga teemadel.
Koerakarva olen kedranud juba pikemat aega ja üha enam on mulle see looduslik kiud meeldima hakanud. Kohe nii väga, et taban ennast vahtimas kõiki möödajooksvaid koeri sellise pilguga, et huvitav, millist aluskarva temalt võiks saada.
Koerakarvast ja selle ketramisest kirjutas pikemalt juba Liis enda blogis.
Ise olen katsetanud mitmeid koerakarva ketramise viise- nii ainult koerakarva, koerakarva kraasituna kokku lambavillaga kui ka eraldi kedratuna. Kõige mõnusama tulemuse olengi saanud ühekordset koera- ja ühekordset lambalõnga kokku korrutades. Niimoodi seob lambavill kenasti koerakarva, lõng jääb elastne ja kohev. Piltidel olev lõng ongi valmistatud sellisel viisil.

Kasutasin pikakarvalise collie kaelaosa pikakiulist ja imepehmet valget aluskarva, nii et puudus isegi vajadus seda eelnevalt kraasida (kui ei ole just soov saada väga ühtlast lõnga). Kraasimata koerakarva ketramisel on veel see eelis, et lõng jääb huvitavama tonaalsusega, sekka heledamaid ja tumedamaid kohti, mis muidu kraasimisel ühtlustuksid. Just collie`de aluskarv annab selleks häid võimalusi, sest sisaldab vägagi eritoonilisi kiude.

Aga tulles nüüd korraks tagasi ilmajutu juurde, siis ei pidavat ju olema halba ilma, vaid ikka valed riided. Ja seda teadsid juba meie kauged esivanemad, kes siinses kliimas oskasid ellu jääda, valmistades kehakatteid ikka lambavillast ja veelgi kaugemas minevikus koerakarvastki.

Rukkileib ja pajuvits

2009-10-17T17:43:00.001+03:00

Jaani talu rehetuba sai taas leivalõhnaliseks ja mõnusat saginat täis. Enne veel kui algas üle-eestiline leivanädal, sai meie juures teoks sügisene leivapäev. Seekord jagas oma meistrioskusi Aino Kiltsmann Kurgja Talumuuseumist.

Seniks aga kuni leivataigen kerkis ja pätsid vanas reheahjus küpsesid, õppisime Meelis Pärnala juhendamisel pajuvitsa punumist. Ja nii saime ahjust võetud leivapätsid kohe ka enda- meisterdatud korvikeste sisse panna.

Pilte leivapäevast ja vitspunumise õpitoast saad vaadata siin

Tänusõnad kõigile osalejatele, toreda koostöö eest C.R. Jakobsoni Talumuuseumile, meistritele Ainole ja Meelisele.
MTÜ Vanad Oskused 2009 aasta leivaprojekti toetas Kohaliku Omaalgatuse Programm ja Pärnu Maavalitsus.

Jätku leiba!

Rändav käsitööpäev

2009-10-16T14:59:00.000+03:00

Selle aasta sügisest algas Käsitööpäeva kolmas hooaeg. Erinevais Eesti paigus toimuvad õpitoad, kus võimalus õppida ja omandada nii uusi kui ka vanu käsitöötehnikaid, osta materjale ja tarvikuid.
Kes ja mis on Käsitööpäev, saad pikemalt lugeda siit.

Kirjavara

2009-10-08T10:58:00.000+03:00

Oktoobri alguses ilmus kirjastuselt Pilgrim Kaia-Kaire Hundi "Koduleivaraamat". Tutvuda ja tellida saab siit. Lihtsad ja head õpetused koduleiva küpsetamiseks leiab ka Heivi Petersoni raamatust "Ahjusoojad saiad-leivad" Ajakirjade Kirjastuse sarjast "100Rooga". Ja teine sama kirjastuse ja sarja mõnus "Vanaemade kokaraamat", kus Manija memm Vilma Havik õpetab massakatele ehk mandrirahvale leivategu saarerahva moodi. Sellest raamatust leiab häid vanu retsepte nii leivaküpsetamiseks kui ka leivakõrvaseks. Ja lihtsalt toredat lugemist.

Leivapäev

2009-10-04T18:32:00.001+03:00

Jaani talus said taas kokku leivaküpsetamise huvilised, seekord sügisesed. Päevast pikemalt nii sõnas ja pildis õige varsti õpitoa postituses. Suvealguse leivapäevadest saad lugeda aga siit

Seenetab

2009-09-25T13:56:00.000+03:00

Kui korilase hing tunneb rõõmu juba kevadel esimeste umbrohuliblede tärkamisest ja mahlade voolamisest, siis suvelõpus- sügisel saabub ikka tõeline piduaeg. Eriti mükomaanidele. Eelmistes postitustes sai kirjutatud seenemaailma mikroelanikest ja teises etnoseenendusest, sedakord siis seened kulinaarses võtmes. Hea Aili Saaremaalt tõi külakostiks imehäid lehter-kukeseeni, seesuguseid pole mina veel mandrilt leidnud.

Lehter-kukeseen (Cantharellus tubaeformis)

Häid seeni ei ole ju kunagi küll. Suur oli kiusatus kõik need värskelt pannile lüüa, siiski õnnestus mul osad kenasti talvevarudesse jätta nii külmutatud kui kuivatatud kujul:

Viimane moodus on üks vanimaid säilitamise viise ja sobib eriti just õhukese viljalihaga seentele, nagu kukeseened, mustad torbikseened aga ka paksemad puravikud, neid peaks enne kuivatamist viilutama. Kuivatades säilitavad seened hea maitse ja rikkalikult oma aroomi.
Ja lõpetuseks midagi maitsemeeli eriti erutavat ehk lehter-kukeseene moos.
Retsepti leidsin Irma Järvineni, Lasse Kosoneni, Marita Joutajärvi raamatust "Parimad söögiseened ja maitsvaimad seenehõrgutised". Potti läksid värsked lehter-kukeseened, vesi, palsamveiniäädikas (mina kasutasin Balsamico di Modenat), loorberileht, nelk, pipraterad, sool ja moosisuhkur (kasutasin tavalist). Ja keetsin nagu moosi ikka.
Silma jäi see hoidis just sellepoolest, et autorid lubavad võrratut maitseelamust koosluses lambapasteediga. Viimane on aga meie lambatalu menüüs ikka. Eriti Mihklipäeva aegu.

Puugipask, mahasadanud pilved ja taevased seened

2009-09-24T20:39:00.000+03:00

"Märganud sellist pealkirja, võib lugeja nõutust tunda. Puuk oma väljaheitega, lendavad seened ja meteoroloogiline ilming talle täiesti sobimatus keskkonnas - peab omama head fantaasiat, et selliseid eriskummalisi asju vaimusilma ette manada. Ja kui kõik need raskesti ettekujutatavad asjad on korraga ühes lauses koos, siis peab tunnistama, et tegemist on arusaamatu lausega. Seda, et ühisnimetaja puudub, märkab ju kohe", nii kirjutab ajaloolane ja etnoloog Aivar Jürgenson.
Tema põnevat kirjutist saab täies mahus lugeda siin.

Ja sama autori magistritöö Etnomükoloogilised perspektiivid eesti rahvatraditsioonis kokkuvõte ning raamatu "Seened kultuuriloos" tutvustus

Väärt lugemine!

Käsitööpäev

2009-09-23T11:45:00.000+03:00

26. septembril algusega kell 14 toimub villapäev Vikero käsitöökaupluses Hospidali 3 Pärnus.

Õpitoa teemadeks:

Viltimine- juhendaja Heli Targa (vilditoa kohad on täis).

Lambavilla töötlemine-kraasimine, kammimine, ketramine. Praktilised näpunäited ja töövõtted. Kaasaegsete käsitöötarvikute tutvustus- juhendaja Julika Roos MTÜ Vanad Oskused.

Olete oodatud!

Lähme turule!

2009-09-21T17:12:00.000+03:00

MTÜ Maarja-Magdaleena Gild ja sõbrad on algatanud toreda ja vajaliku ettevõtmise.
26. septembril alustab esimene Pärnu Taluturg, asukohaga Steineri aias Pühavaimu 8 (Pärnu Kunstide Maja vastas).

Nendepoolne tutvustus siin:

PÄRNU TALUTURG – kohalik, lihtne ja hea

Turul saab korvi ja põske pista head ja paremat – kodus küpstetatud leiba, nõgesekotlette, rüübata peale võilillekohvi Lisaks veel erinevad ürdisegud, üllatava sisuga moosid, mesi, marjad ja loomulikult kohalik köögivili, lihaleib, kodune sepik, saunas suitsutatud sink, ulukiliha ja juustupatsid.

Huvilistel on võimalus tutvuda ketramise-kraasimise ning korvipunumise algtõdedega, kuulata head pillimuusikat ning vestelda mõnusas juturingis mõttekaaslastega ja kuulata teemasid võililleveinist võilillekohvini, nõgesekotletist kukke ja päikest saanud kanamunadeni, mahlakonjakist naturaalse energiajoogini. Lastele pakuvad meisterdamislusti Pärnu Loodusmaja õpetajad.

See turg on ka inimestevahelise suhtluse ja teineteise leidmise kohaks ning teeviidaks vanade, lihtsate ja toimivate lahenduste suunas.

Lisateavet turul kauplemise kohta:

Herdis

tel. 5536321

Hallitab

2009-09-17T18:28:00.000+03:00

Pole vist palju inimesi, kes rõõmustavad selle üle, et toidukraam nende külmkapis hallitama hakkab. Mina ootasin seda pikisilmi. Nimelt on mul käsil väike katsetus teha kitsepiimast valgehallitusjuustu, midagi Camembert´i laadset. Kirjavarast võtsin juhendiks ette Tim Smith`i "Kodutehtud juustud" ja Väino Poikalaineni suurepärase "Juustutehnoloogia". Aga nagu ikka minu puhul, kipun tegema oma "tehnoloogiat" ja mööndusi etteantud retseptides. Nii kasutasin enda läbiproovitud juustutegu, võttes piima kalgendamiseks ja juustumassi moodustamiseks appi ainult laabi. Ja peategelase, valgehallituseseene Penicillium candidum kultuuri näppasin ühelt poest ostetud valgehallitusjuustu pinnalt.

Targad raamatud lubavad, et 5 päeva möödudes on juustupinnal näha õrna hallituskihti. Minu juustutükikestel ei juhtunud ka nädala möödudes mitte kui midagi, välja arvatud see, et nägid nad välja pehmelt väljendudes mittesöödavad. Tänahommikune vaatlus andis aga lootust eksperimendi õnnestumisest vähemalt väliselt. Minijuustukeradele on hakanud moodustuma õrn valge hallitusekiht, mille kohta prantslased kasutavad nimetust " juustu õitsemine ".
Nüüd peab jätkuma piisavalt kannatust lasta juustudel korralikult valmida ja loota, et valge kooriku all küpseb ka parajalt kreemjas tekstuur.

Koer läks karja....

2009-09-09T14:43:00.000+03:00

12. ja 13. septembril 2009 toimuvad Jaani talus järjekordsed karjaajamise koolitused koostöös Swedun Paimennuskoulu`ga.

Juhendajaks Kimmo Klossner Soomest.
Seekord võtavad koolitusest osa bordercollie`d, lühikarvaline collie, austraalia karjakoer ja austraalia lambakoer.
Tänaseks on kõik koertega osalejate kohad täis, küll aga pakume võimalust osaleda pealtvaatajana.
Lisateave: tel 5218299 Julika või tel 5065705 Joel

e-mail: julika@jaanitalu.eu joel@jaanitalu.eu

"Iga inimlaps peab värskelt maailma tundma õppima. Iga koerakutsikas kannab maailma endas. Inimesed on nende tarkuse välja tõrjunud- kogunud muuseumidesse, raamatukogudesse, õpitud eriteadmistesse. Koera tarkus on veres ja kontides".

Donald McCraig

Kitsepiimajuust

2009-09-01T23:02:00.000+03:00

Armastus käib ikka kõhu kaudu. Nii tulid meile esimesed kitsedki läbi kitsejuustuvaimustuse. Kui korra oled proovinud, siis enam ilma ei saa.
Meie suvede lahutamatuks osaks on värske, oma kitsede piimast valmistatud juust, truuks kaaslaseks tomat ja basiilik.

Aga vahel kui juust õiget vormi ei võta, saab temast kreemjuust, seekord siis vaniljemagus koos põldmurakamoosiga.

Ehk on sügise poole rohkem aega süveneda põhjalikumalt juustuvalmistamise põnevasse maailma ja panna meie oma "juustukoopasse" küpsema juba midagi pikemaajalist.
Hea punaveini kaaslaseks.

Pudrumäed ja piimajõed

2009-09-01T22:03:00.000+03:00

Neid esimesi pole küll kusagilt paista, kuid piima..... kitsepiima voolab sõna otseses mõttes sel suvel juba jõgedena. Kui alles hiljuti olin suhteliselt skeptiline sellise "kalamehe" jutu peale, mil keegi juhtus rääkima, et tema kitsed annavad ikka mitmeid liitreid piima päevas, siis nüüd tunnistan, et tõsijutt.
Mitmed kitsekasvatuse käsiraamatud kirjutavad, et kits on vähenõudlik loom, saab hakkama ka kesise toidulauaga. Aga nii nagu lehm, lüpsab ka kits seda, mida tema sööb. Ja kui süüa on vähe, on vähe ka piima, sest mingit madalat lambarohtu see loom juba näksima ei hakka. Ennemini seisab päev otsa aia taga ja annab endast häälekalt märku.
Tänavune suvi on soosinud head taimekasvu, nii jätkub karjamaadel kitsedele hästi rikkalikku ninaesist. Samuti on kitsekari julgust kogunud ja teeb nüüd pikemaid söögirännakuid kodust kaugemal võsastunud kraavipervedel.

Jaani talu kevadine kitse-ja lambakarjamaa.

Hilissuvine ädalapõld on kitsede lemmikpaik.

Villakammid

2009-08-28T12:39:00.001+03:00

Villa kammimist peetakse üheks vanimaks villatöötlemise viisiks. Mis tundub ju igati loogiline, kui mõelda, et vanasti (ja mõnede rahvaste juures ka tänasel päeval) saadi loomadelt villasid ka nende kammimise teel. Lõngaketramine oli otseselt seotud kangakudumisega, selleks vajati pikakiulist tugevat lõimelõnga, mille jaoks sobis paralleelsete kiududega kammvill ja sellest kedratud lõng kõige paremini. Kammimise teel saab mitmekihilise villaga lammaste villast eraldada pikad pealis-ja üleminekuvillkarvad, järele jäävad lühikesed pehmed alusvillkarvad. Mis omakorda on sobilikud kraasimiseks. Sellist kraasitud, lühikese kiuga villast kedratud lõnga kutsuti mõnel pool ka koelõngaks.

Olen siiamaani oma lammaste villasid ainult kraasinud. Meie talu lambad annavad aga väga erisugust villa, alates peenvillast kuni jämevillani välja. Erisugused villatüübid vajavad ka erisugust töötlemist, nii katsetasingi lisaks kraasimisele villa kammimist. Sellekohast õpimaterjali on internetis palju, leidsin Sue Macniven`i video, milles ta kasutab samasuguseid Louet`i villakamme (küll kaherealisi, mis pidid töötama tõhusamalt).
Kammitud vill jäi mõnusalt sileda pinnaga ja väga ilusa läikega. Kuna villakammid on väikesed, siis ka kammitud villalindid tulid tillukesed, nii proovisin kedrata kedervarre mitte vokiga.
Pean mainima, et minu jaoks oli heietamine kammvillast keerulisem kui kraasitud villast. Villakiud on kammvillal tihedasti üksteise vastas, nii on heide andmine raskem ja ehk polnud kedervars seekord villale ka vastava raskusega. Lõng kedervarrel aga paistab ilus sile ja kauni läikega ikka.

Siin hea näide siis sellest, kuidas villakammidega ümber käia:

Hea vill

2009-08-25T09:11:00.000+03:00

Rukkiema aeg

2009-08-23T01:09:00.000+03:00

Igal oleval asjal siin ilmas on oma algus, põhi, ema või hoidja. Nii rukkilgi. On piduliku moega aeg, mil peetud laatasid ja kirmaskeid, kirjutab Maavalla Koda.
Loe lisaks siit.

Põlluvargamari

2009-08-23T00:48:00.001+03:00

Saadud muiste kord põlluvaras kätte ja tapetud sealsamas ära. Sooled olla aga alles jäänud põllunurgale ning neist hakanud see taim kasvama.

Põldmurakas (Rubus caesius), põldmari, marivars, põldvääne, karumarjad.

Leivapäevad

2009-08-20T01:32:00.002+03:00

Ei olegi näts või kohmakas....jaa, täitsa ehtne rukkileib!
Nii võis iga Leivapäevadel osaleja küll rõõmuga mõelda-öelda, võttes ahjust välja enda segatud, sõtkutud, maitsestatud, vormitud ja küpsetatud leiva.
Suve alguses Esna Meistrite ja Vanade Oskuste koostöös ja Kohaliku Omaalgatuse Programmi toetusel läbiviidud leivapäevad sõnas ja pildis siin:

Leivajuuretis ehk leivapojuke on hakkama pandud

Esimesena läks ahju peenleib

Igaüks segas valmis enda leivataigna

Niikaua kui leivad ahjus küpsesid, käis Indreku juhendamisel äge taignalabida voolimine

Võitegu käis seekord "äiu-äiu" meetodil, mis päädis Kadri rõõmsa hõiskega:"Valmis sai!"

Ja siin nad on, igal pätsil oma tegija hinge-ja käesoojus sees

Vokisepp

2009-08-18T13:53:00.000+03:00

Ühe pärimuse kohaselt leiutati vokk 16. sajandi algupoolel Braunschweigis, teistel andmetel tunti vokki 13. sajandi lõpus Speyeris ja Abbeville`s Prantsusmaal. Üksmeelt pole ka selles, kas tolleaegsed vokid olid juba jalaga tallatavad või ainult lühi ja pooliga varustatud käsivokid. Oli sellega kuidas oli, vokk ise osutus nii tõhusaks tööriistaks, et levis kiiresti üle terve Euroopa. Põhja-ja Baltimaade aladele jõudis vokk Vallinheimo andmetel 16. sajandi keskel.

(Veera Vallinheimo. Das Spinnen in Finnland. Helsinki 1956).

Voki tegemine on olulises osas treimine ja nii sai treialitöö arengusse erililise hoo sisse just voki leiutamine. Tolleaegsete treialite nö tootevalikusse kuulusid põhiliselt erinevad puunõud, nii treiti kausse, vaagnaid, aga ka kroonlühtreid ja küünlajalgu. Pikkade aastakümnete, isegi terve sajandi vältel kuulus treialiamet linnakäsitöölistele. Tallinna kodanike nimeregistrisse lisati 16. sajandi lõpul mitmed treialid, sealhulgas ka 2 eraldi nimetatult vokimeistrit. Nii said linnakodanikeks 1588. a. Hans Wockemaker ja 1599. a. Tonnie Wockemaker.
Maale jõudis vokk esmakordselt alles 17. sajandi lõpus, esmalt mõisatesse. Talurahva kätte tuli see ketrusriist veelgi hiljem, põhiliselt 18. sajandi vältel. Sealtmaalt hakkas vokivalmistamine levima ka maatreialite seas. 19. sajandi alguses meisterdasid külatreialid eeskätt just vokke ja kutsuti neid tegijaid vokitreialiteks, vokiseppadeks ning vokimeistriteks. Algas tõeline "vokibuum". Vokimeister oli igati hinnatud, väärikas ja ihaldatud amet. Nii kirjutati Otepää kandist:
"Hea vokimeistri kuulsus võinud ulatuda üle terve kihelkonna. Hea vokitegija võinud selle tööga enese varasematel aegadel ära elatada".
(Etnograafiline Arhiiv Eesti Rahva Muuseumis. Tartu)
1881. a. loendati Eestis maal 261 vokimeistrit, nii tekkisid mitmel pool ka piirkondlikud vokitööndused, tuntumad neist Tudulinnas, Saaremaal, Hiiumaal ja Haanjas.
Villaveskite ja ketrusvabrikute tulekuga aga langes nõudlus vokkide järele ja nii loendati 1937.a. veel terve Eesti peal vaid 39 vokimeistrit.
Ei tea, kas tänasel päeval leidub meil veel meistrit, kes oskaks vokitreimise kunsti? Kuuldavasti mitte.
Õnneks on aga siiamaani alles paljude tolleaegsete vokimeistrite käsitööna valminud vokke, ja mis veel olulisem, need pole enam pelgalt nostalgilised toakaunistused kaminanurgas, vaid täitsa tarvilised käsitöövahendid. Tihtipeale polegi neile vaja muud kui tolm ja mustus maha pesta, natuke kõpitseda ja korralikult õlitada.

Anne kenal püstvokil sai tallalaua kulunud nahksed kinnitused uute vastu vahetatud